Johanna Vallistu: Platvormitöö – töö või ettevõtlus?

12/01/2018

Johanna Vallistu Arenguseire Keskuse personaalriigi tuleviku uurimissuuna juht

Platvormitöö tähistab igasugust veebiplatvormi vahendusel tehtavat tööd, mille võib jagada neljaks: avalikus keskkonnas tehtav füüsiline töö (nt Uberi juhid, Wolti kullerid);  kellegi kodus tehtav füüsiline töö (nt TaskRabbiti vahendusel tehtav koristus- või lapsehoiutöö); virtuaalselt tehtav, kuid väheseid oskuseid eeldav töö (nt Mechanical Turki platvorm) ja virtuaalselt tehtav, kuid spetsiifilisi oskuseid eeldav töö (nt Upwork).

Hiljuti avaldatud uuring „Work in the European Gig Economy“ mõõdab platvormitöö levikut seitsmes Euroopa riigis – Suurbritannias, Rootsis, Saksamaal, Austrias, Hollandis, Šveitsis ja Itaalias – ning leiab, et 9-22% nende riikide elanikest on saanud tulu platvormitööd tehes. Regulaarselt teeb platvormitööd enam kui pool platvormitöötajatest. Mõneti üllatavalt selgub, et kuigi kõigis riikides tegid platvormitööd enim 25–34 aastat vanad inimesed, on see küllaltki laialt levinud ka näiteks 55+ vanuses inimeste seas (11-17%).

Platvormitöö laialdast levikut kinnitab ka Euroopa Parlamendi uuring „The Social Protection of Workers on the Platform Economy“, millest selgub, et 62% platvormitöötajatest saab peamise sissetuleku teistest allikatest kui veebiplatvormid. Paljud inimesed võivad aga jääda sõltuvaks lihtsamat tüüpi platvormitöö madalast ja hootisest sissetulekust. 25% vastanutest on sõltuvuses või väga sõltuvuses platvormitööst saadavast sissetulekust ja u 70% on sellised, kellel ei ole tervisekindlustusele täiendavalt muud sotsiaalkindlustust.

Tõsiseks probleemiks on, et enamikele platvormitöötajatele ei kohaldu ka tavatöötajale mõeldud töö- ja puhkeaja regulatsioonid ega tavapärased töökeskkonda puudutavad nõuded. Inimesed saavad platvormi vahendusel ka vähem tööd, kui nad tahaksid, ning tunnitöötasu jääb üldiselt alla rahvusliku mediaani. Üle poole platvormitöötajatest olid viimase viie aasta jooksul olnud töötud ning vaid kolmandik teeb hetkel kogumispensioni makseid. Olukorras, kus platvormitöö tegijate hulk eeldatavasti jätkuvalt kasvab, võib platvormitöötajate sotsiaalkaitse puudumine ja madal sissetulek olla oluline risk.

Hoolimata platvormitöö suurest potentsiaalist kõrgepalgalistele paindlikku tööd ja põnevaid projekte võimaldada, on praegusel kujul platvormitöö peamiselt levinud just madalapalgaliste töötajate seas ning soodustab juhutöödest sõltuva inimrühma ehk prekariaadi teket.

Platvormitöö keskseks küsimuseks on saanud teenuseosutajate õiguslik staatus ja sellest tulenevad tagatised, õigused ja kohustused

Üks lahendus on asetada senisest suurem vastutusekoorem platvormide õlule. Tööülesandeid vahendavad platvormid käsitavad teenuseosutajaid üldjuhul ettevõtjatena, kellele ei laiene töötaja staatusega seotud hüved. On hakatud argumenteerima, et platvormitöö meenutab tavalist töösuhet, eriti juhul kui platvorm on töötegijale peamine tööandja.

Markantseim hiljutine näide on Uberi sõidujagajate kollektiivne kohtuvaidlus Suurbritannias, mille tulemusel leiti, et sõidujagajad ei erine kuigivõrd tavalistest töötajatest ning neil peaks samuti olema õigus haigushüvitisele, garanteeritud miinimumpalgale ja puhkusele.

Alternatiivse võimalusena on riigid hakanud mõtlema sellele, kuidas jätta inimestele tegutsemisvabadus, kuid laiendada töötajale mõeldud kaitset ebakindlat tööd tegevatele inimestele. Mõnes riigis on kasutusele võetud ettevõtja ja töötaja õiguslik vahevorm ehk „majanduslikult sõltuva lepingupartneri“ staatus, mis hõlmaks nii töötaja kui ettevõtjana tegutsemise elemente. See võib aga kaasa tuua kasvanud maksukoormuse töötegijale ning on kaheldav, kas platvormitöötajad võtaksid selle omaks.

Kolmas võimalus on tunnistada platvormitöö vaid üheks nähtuseks töö laiemalt muutuvas kontekstis ning luua juba etteruttavalt uusi riiklikke lahendusi mitmekesise ja varieeruva intensiivsusega tööelu jaoks. Tärkav mõte on soodustada hüvede kombineerimist ja kaasaskantavust (portability of benefits). See tähendaks isiklike sotsiaalkindlustuskontode loomist ja sotsiaalsete tagatiste loomist projektipõhises ja ajutises töös erinevate tööandjate või platvormide juures. Näiteks Prantsusmaal on võetud kasutusele inimese (töö)aktiivsuskonto (Compte Personnel d’Activité), millele saab koguda punkte töötatud aja eest. Punktide omanik saab riigilt võimaluse minna täiendkoolitusele, saada ettevõtlustoetust või minna üle osaajaga tööle. Konto on aga alles rakendumas ning veel ei saa hinnata selle edukust.

Need on vaid mõned näited rahvusvahelisest elavast diskussioonist platvormitöö väljakutsetele lahenduse leidmisel. Arutelu on muidugi palju laiem ja mitmetahulisem, hõlmates ka maksuküsimusi, konkurentsiteemasid, töötajate kollektiivse esindamise küsimusi jne. Seega on hetkel veel vara öelda, kas lahendusvariandid võiksid toimida ning milline neist võiks olla asjakohane Eestis, kuid probleemi tuleb märgata ja teadvustada ka riiklikul tasandil. On alles tekkiva regulatsioonipraktika küsimus, kas platvormitöö jääb seostuma ebakindla ja kaitseta tööga või saab sellest tavapärane töövorm erinevate ametikohtade ja inimeste hulgas. 

Artikkel ilmus ka Äripäevas (12.01.2018)