Teemaõhtu: kas andmetest kujuneb uus varaklass ja kas tehisintellekti kasvuraskused on ületatavad?

Arutelu käigus jõuti järeldusele, et Eestile oleks kasulik tulla esimesena välja tehisintellekti õigusraamistikuga, et teised Euroopa Liidu riigid saaksid sellest eeskuju võtta. Kui esimesena kehtestab regulatsiooni mõni tehnoloogiliselt mahajäänum riik, ei pruugi regulatsioon meile sobida.

Tehisintellekti regulatsioone tuleb vaadata laiemalt, kui ainult liiklusseadus, millega võimaldati teedele pakirobotid. Pakirobotite regulatsioon liiklusseaduses ei ole ka tehnoloogianeutraalne, kuna räägib vaid rataste abil maapinnaga ühenduses olevast sõidukist. Seetõttu on vaja luua tehnoloogianeutraalne õigusraamistik, mis kehtiks kõigile tehisintellekti võimalikele rakendustele.

Peamine küsimus tehisintellekti puhul on, kes vastutab, kui midagi juhtub. Suur roll on tulevikus tootjavastutusel. Näiteks kui isejuhtiva sõiduki puhul ei eksisteeri enam juhi ehk füüsilise isiku süülisust, siis langeb vastutus tootjale. Kui on tegemist surmaga lõppenud juhtumiga, tuleb hakata kriminaalvastutust kohaldama juriidilisele isikule, mis ei ole täna võimalik. Lisaks vastutusele vajab tähelepanu ka eetika küsimus ehk tuleb välja töötada juhised tarkvarakirjutajatele, programmeerijatele jt.

Suurandmeid tekib tänapäeval järjest rohkem ning andmete kogumine ja andmeanalüütika võimaldavad kahtlemata paremat elukvaliteeti, aitavad äridel paremini oma tooteid ja teenuseid müüa, edendada meditsiini ja rahvatervist. Samas andmete kuuluvus on täna ebaselge küsimus.

USAs käsitletakse andmeid kaubana ning probleeme ei teki ärimudelis, kus inimesed saavad teenust kasutada tasuta ning ettevõtte tulu tekib kasutajaandmete müügist. Euroopa Liidus on aga andmekaitse isiku põhiõigus ja eelkirjeldatud ärimudeleid püütakse ohjata informeerimiskohustuste, kaasaskantavuse nõude jm meetmetega, mis annavad inimesele oma andmete üle suurema kontrolli.

Samas ütleb Eestis kehtiv andmekaitse määrus, et andmeid võib küll koguda, kuid nende kasutamiseks tuleb küsida luba ja põhjendada, milleks andmeid kasutatakse. Andmete kasutamine on seega lubatud ainult ette nähtud ulatuses, mis pärsib oluliselt võimalusi andmekogusid omavahel kombineerida. Lisaks pole reaalses elus alati võimalik ette öelda ka andmete kasutamise eesmärki, sest kasutamisvõimalused selguvad alles peale andmete analüüsi.