Kaire Põder, PhD

2040. aastal on Eestis kooliealisi lapsi ligikaudu kümme protsenti tänasest vähem, aga Tallinna ja Tartu linnapiirkondades on neid arvatavasti praegusest hoopis rohkem. Tavaliseks on saanud õppekeelest erinev kodune keel, hariduslikud erivajadused ja perede väga erinev sotsiaalmajanduslik taust. Õpetajatel on tulnud kohaneda sellega, et õpilased kasutavad kodutöödes tehisaru abi. Eesti koolides on kõrvuti töötamas viis õpetajate generatsiooni, igaüks oma väärtuste ja ootustega nii töökeskkonnale, tööhüvedele kui ka karjäärimudelile.

Eesti koole ei saa panna ühte patta. Meil on maakoole ja linnakoole, selektiivse vastuvõtuga ja „koolitame kõiki“ koole, suuri ja väikeseid, kasvavates ja kahanevates asulates, väiksema ja suurema hulga hariduslike erivajadustega õpilastega. On renoveeritud või uusi põhikoole, ent ka amortiseeruvaid nõukogudeaegseid koolimaju. On koole, kus on ülekaalus pensioniealised õpetajad, on ka koole, kus õpetajate keskmine vanus on kõigest 30 ringis. On koole, kus kvalifikatsiooniga õpetajaid on ligi 100%, ent on ka koole, kus neid on pelk kolmandik. On koole, kus õpetajal on klassis alla viie õpilase, ent on ka koole, kus õpetajal tuleb korraga hallata üle 20 õpilase.

Seminaril käsitletakse peamiseid kõrghariduse rahastamise suundumusi Euroopa riikides. Kuidas suhestub nende trendidega Eesti kõrgharidusõppe rahastamine? Mida on Eestil võimalik teiste riikide kogemusest õppida?

Eesti õppekeelele üleminekule tõenduspõhiselt lähenedes tuleks määrata kõigile endistes venekeelsetes koolides töötavatele kvalifikatsiooninõudeid täitvatele õpetajatele kõrgem palk, tagada tsentraalselt hästi korraldatud arvutitugi kõikidele koolidele, laiendada alustava õpetaja mentorlust ning kaaluda õpetajate ja algkooli astujate „turu“ tsentraalset korraldamist, kirjutavad Tallinna Ülikooli dotsent Triin Lauri ja EBSi professor Kaire Põder. Nad toovad välja, et haridusreformide elluviimine jääb sageli kokkulepete, mitte toimivate lahenduste puudumise taha.