Kõrghariduse tulevik

Kõrghariduse rahastamine Eestis

Laadi alla PDF (189.90 KB)

Õppemaksu kaotamine aastal 2013 pole suurendanud majanduslikult kehvemal järjel peredest pärit noorte ligipääsu kõrgharidusele, toonud kaasa õpingute ajal töötamise vähenemist ega suurendanud ka nominaalajaga lõpetamist.

Eestis napib vajaduspõhised õppetoetusi, mis on mõeldud vähemkindlustatud peredest pärit tudengitele elamiskulude katmiseks, neid saab 24% üliõpilastest. Puudub ka mõistlike tingimustega laenuvõimalus õppemaksukatmiseks.

Kõrghariduse rahastamise viisid:

  • Nõudluspoolse rahastamise puhul jõuab finantseerimine kõrgkoolideni üliõpilaste kaudu (nt haridusosakutena). Nõudluspoolseks rahastamiseks loetakse ka riigihankeid kindla eriala spetsialistide tellimiseks.
  • Pakkumispoolne rahastamine tähendab, et finantseeritakse otse ülikoole. Eristatakse sisendipõhist rahastamist (nt vastuvõtuarvu alusel) ja tulemuspõhist rahastamist (Eestis näiteks nominaalajaga lõpetajate osakaal).

Üliõpilaste vaatest on rahastamisel kaks komponenti:

  • õppemaksud (kas kaetakse stipendiumite või õppelaenudega)
  • õppetoetused (tulemus- ja vajaduspõhised)

Allikas: Eurydice 2020

Reeglina jagatakse kulud riigi ja üliõpilase vahel

Kuigi riigiti on kõrghariduse rahastamisel palju erinevusi, siis levinuim on kulude jagamine riigi ja üliõpilase vahel. See eeldab, et haridust peetakse osaliselt avalikuks kaubaks ehk ühiskondliku heaolu kasvu või positiivse välismõju loomise eest toetatakse ülikoole ja/või üliõpilasi riiklikult.

Kõrgharidusega seotud palgaboonuse ehk isikliku oodatava tulu aga maksab kinni üliõpilane. Kõigile ühiskonnagruppidele kõrgharidusele juurdepääsu tagamiseks, kaasnevad üliõpilase staatusega enamasti helded vajadusepõhised õppetoetused ja/või soodustingimustel ligipääsetavad laenutooted.

Mahajäämus toob arve

Eesti on kõrghariduse finantseerimisel sarnane teiste postsotsialistike riikidega ehk meid iseloomustavad küll madalad õppemaksud, kuid ka madalad (elamiskulude katmiseks mõeldud) vajaduspõhised õppetoetused: (75–220 eurot kuus) ning neid saab mitmete teiste riikidega võrreldes suhteliselt väike hulk üliõpilasi (24%).

Kui üliõpilasel tekib õppekavast mahajäämus, esitatakse talle arve. Lisaks kaob ebasoodsama sotsiaalmajandusliku taustaga tudengitel siis õigus taotleda vajaduspõhist õppetoetust. Paljud loobuvad sel juhul edasi õppimisest. Lahenduseks pole hetkel ka õppelaen, mille tingimused on Eestis väga ebasoodsad: intress ületab tunduvalt turu taset ja on fikseeritud. Eurydice (2020) statistika näitab, et Eestis võtab õppelaenu vaid 1–4,9% üliõpilastest.

Reform ei toonud paremat juurdepääsu

2013. aastal keelati ülikoolidel küsida õppemaksu eestikeelsetel õppekavadel õppivate ning igal õppeaastal vähemalt 75% õppekavast täitvate üliõpilaste käest. Põhjusena toodi esmakordselt hariduspoliitika kujundamisel selgelt välja võrdsuse argument – õppemaksude „kaotamine“ (riik maksab üliõpilase eest) võimaldab kõrgharidusele paremat ligipääsu. Lisaks sooviti leevendada ka Euroopa Liidu ja OECD osundatud probleeme – õppekava väljundite ja tööjõuturu vajaduste sobitamine ja nominaalajaga lõpetajate vähesus.

Kui enne 2013. aastat töötasid ligi pooled üliõpilastest, siis pärast pole see vähenenud (53% aastal 2019) ja üliõpilaste erialavalikud on liikunud tööjõuvajadusele pigem vastupidises suunas.

Erialade prestiiži lõikes on märgata ebasoodsa päritolu (madal sotsiaalmajanduslik staatus ja/või elukoht maal)
õpilaste ligipääsu vähenemist populaarsetele õppekavadele (näiteks arstiteadus või lennundus).

Andmed: Põder ja Lauri (2021) põhjal. x-teljel pere elukoha järgi hinnatud kinnisvara maksumuse standardiseeritud skoor (keskmine = 0).

Eestis pakkumuspõhine rahastamine

Eestis on pakkumispõhine kõrghariduse rahastamise süsteem – rahastatakse ülikooli, mitte üliõpilast. Siiski on selles nõudluspõhine element, mis väljendub lävendipõhises vastuvõtus – ülikoolil tuleb vastu võtta kõik, kes sisseastumistaseme ületavad. Samas ei tähenda lisanduv tudeng lisanduvat raha ning tudengite plaanitust suurem „laekumine“ võib tekitada ülikoolile finantsilisi raskusi ja viib lävendi tõusule ning seega kõrgharidusele juurdepääsu vähenemisele järgmistel aastatel.

Viited:
– Ansell, B.W. (2008). University Challenges: Explaining Institutional Change in Higher Education. World Politics, 60: 189–230.
– Eurydice (2020). National Student Fee and Support Systems in European Higher Education – 2020/21. Eurydice – Facts and Figures. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
– Jongbloed, B., Koelman, J. (2000). Vouchers for higher education. A survey of the literature. Study commissioned by the Hong Kong University Grants Committee. Enschede: CHEPS.
– Põder, K., Lauri, T. (2021). The Paradox of State-Funded Higher Education: Does the Winner Still Take it All? Education Sciences, Special edition: Regional Disparities in National Education: Origins, governance, and consequences, avaldamisel.
– Riigikontroll (2019). Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused. Aruanne Riigikogule.

Lühiraport on osa Arenguseire Keskuse kõrghariduse tuleviku uurimissuunast. Uuringu „Kõrghariduse rahastusmudelid ja nende tulevikukindlus“ viis Arenguseire Keskuse tellimusel läbi Tallinna Tehnikaülikooli majandusanalüüsi ja rahanduse instituut ja Estonian Business School.

Raportiga seotud uudised

Vaata veel uudiseid
×

Liitu uudiskirjaga

Igal kuul ilmub Arenguseire Keskuse uudiskiri. Selles kajastatakse aktuaalseid teemasid, millest räägivad maailma mõttekojad. Samuti saate uudiskirjast lugeda Arenguseire Keskuse ürituste ja muude tegemiste kohta.