Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035

Majanduslikust vaatenurgast on kõrgharidus tehnoloogia, mille abil tõstetakse inimvara väärtust, mis toob riigile kõrgemat maksutulu, aga aitab kokku hoida ka tervise- ja sotsiaalkuludelt. Ühiskonnale tähendab kõrgharidus keele ja kultuuri kestmist ja arengut, suutlikkust osaleda ühiskonda mõjutavate protsesside juhtimises ning abi nendega kohanemisel – näiteks kliima soojenemine ja loodusliku mitmekesisuse kahanemine, geopoliitiliste jõujoonte muutused ja tehnoloogiarikkuse kasv. Kõrgharidusõppe läbimine võimaldab paremini mõista erinevaid vaatenurki ja kultuure ning suurendab seeläbi ühiskonna sidusust ja julgeolekut.

Ootused kõrgharidusõppele on muutumas. Inimesed vahetavad töid ja isegi elukutseid üha kiirenevas tempos ning palgatöö vaheldub järjest sagedamini iseendale tööandmisega. Keskmine eluiga samal ajal pikeneb ning pensioniiga tõuseb, seega aktiivse tööelu aastaid on järjest rohkem. Tudengite seas muutuvad tavalisteks need, keda varem peeti ebatraditsioonilisteks õppuriteks: kõrghariduse omandamist edasi lükanud õppijad, töö kõrvalt õppijad, ülalpeetavatega õppijad või need, kes pole lõpetanud standardset keskharidust. See kõik toob kaasa ootusi, et kõrgharidus sobituks erinevate elustiilide ja eelistustega. Kõrghariduse kontsentreerumine elukaare algusesse ja pakkumine põhimõttel „üks suurus sobib kõigile“ ei suuda enam neile nõudmistele vastata.

Muutusi kõrgharidusmaastikul tõukavad tagant neli peamist arengusuundumust:

• Digitaliseerimine suurendab tööprotsesside efektiivsust ja võimaldab teoreetiliselt kaasata sama kulubaasi juures rohkem tudengeid, kuna internetis ruumi on. Praktikas tuleb aga arvestada, et veebikursusi pakuvad ohtralt ka maailma mainekaimad kõrgkoolid. Tudengite hoidmiseks tuleb eristuda, pakkudes personaliseeritumat teenust, kuid see on seotud lisakuludega.
• Rahvusvahelistumine suurendab kõrgkoolide jaoks potentsiaalset turgu ja võimaldab ligi tõmmata rahvusvahelisi talente, kuid globaalne turg tähendab ka avatust globaalsele konkurentsile.
• Personaalne lähenemine ning paindlikkus õppimise aja, koha, vormi ja mahu osas muutub enesestmõistetavaks ja soodustab kõrgharidusõppe mitmekesistumist.
• Kõrgkoolidelt oodatakse tuge suurte ühiskondlike muutustega toimetuleku juhtimiseks ning probleemidele lahenduste otsimiseks.

Eesti haridusvaldkonna ekspertide seas läbi viidud küsitlusest selgus, et kõige olulisemateks Eesti kõrghariduse tulevast nägu kujundavateks teguriteks peetakse digitehnoloogiate rakendumise viisi ning seda, millist rolli hakkavad kõrgkoolid mängima täienduskoolitusturul.

Kolm lugu Eesti kõrghariduse tulevikust

Riiklik elukestev õpe
Kõrgkoolidele luuakse eeliseid täienduskoolitusturul osalemiseks, näiteks mikrokraadide pakkumise ainuõiguse andmise kaudu. Kõrgkoolid pingutavad, et käia kaasas muutunud karjääriootustega ja pakkuda paindlikke õppimisvõimalusi – eesmärk on muuta tööl käivatele õppijatele hariduse omandamine hõlpsamaks. Tasuline täienduskoolitus toob kõrgkoolide eelarvetesse arvestatavat lisatulu. Kõrgkoolid kasvavad nii õppijate kui ka õppejõudude arvult.

Eliitkõrgharidus
Konkurents elukestva õppe maastikul on rangelt turupõhine. Uued turuosalised, eelkõige haridustehnoloogia ettevõtted, aga ka ametikoolid jt praktilisema õppe pakkujad reageerivad paindlikult ja pakuvad sageli kõrgkoolidest rohkem väärtust: õppimises rakendatakse eri vorme (kontaktõpe või veebiõpe või nende kombinatsioon), eksperimenteeritakse enam õpitu sisu ning õpetamise meetoditega. Kõrgkoolid muutuvad elitaarsemaks, tõmbuvad kokku ja sektor tervikuna kahaneb.

Virtuaalülikool
Õppimine digitaliseerub nii sisult kui vormilt. Tehnoloogilised lahendused ei ole pelgalt vahend õppeprotsessi lihtsustamiseks ja platvorm õppetöö läbiviimiseks, vaid järjest enam õppe olemuslik osa – alates virtuaalses klassiruumis kasutatavatest tehnoloogiatest, testimisest ja hindamisest, sisseastumise korraldamisest, tunnistuste ja karjääri planeerimisest. Personaliseeritud õpikogemust pakuvad masinõppe ja tehisintellekti rakendused. Igaüks saab õppida omas tempos ja mängustamine aitab äratada õppijate tähelepanu.

Koos rahvusvahelistumisega on kasvanud ka globaalsete tehnoloogiagigantide turujõud – Google’i ja Microsofti hallatavad platvormid muutuvad haridusmaastikul domineerivaks. Globaalsel turul leiavad kõrgkoolid oma niši, pakkudes ainekursusi digiplatvormidele, kuid tulusus on piiratud platvormil valitsevate mängureeglitega ning elukestva õppe kasvavast turust kõrgkoolid eriti osa ei saa.

Kuigi haridusstrateegias tunnustatakse, et Eesti ülikoolid on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja avatud, seisab Eesti kõrgharidusõpe mitme väljakutse ees:

• Kõrgharitute osakaalu eesmärk ootab püüdmist – Eesti ei ole alates 2017. aastast liikunud lähemale Eesti Haridusstrateegias seatud 45% eesmärgile vanusegrupis 25–34.
• Tudengite väljalangevus on teiste riikidega võrreldes silmapaistvalt suur, sh karistab kehtiv vajaduspõhiste õppetoetuste ja õppeteenustasude süsteem õppekava täitmisel tekkivat mahajäämust karmilt.
• Töötamise ja õppimise läbipõimumist takistab nominaalajaga lõpetamise eesmärgistamine – täiskoormusega õppes püsimine seab üliõpilase õlule suure koormuse.
• Tööturg ei paku kõigile kõrgharitutele väärilist tööd – hariduse ning ametikoha kvalifikatsiooninõuete ebakõla ehk ala- või üleharitus ametikohtadele rakendumisel oli Eestis 2016. aastal OECD keskmisest kõrgem, seda eriti vanemaealiste naiste seas.
• Kõrghariduse mõju töötasule ei paista hästi välja – kõrgharidusõpingud katkestanuid käsitletakse sageli sarnaselt kõrghariduses mitteosalenutega, kõrgharitute hulka loetakse keskeriharidusega inimesed, kelle osakaal on suur, kuid töötasu aegunud hariduse tõttu teistest kõrgharitutest väiksem.
• Probleemid elamiskulude katmisega takistavad kõrgharidusele ligipääsu, praegused ebapiisavad vajaduspõhised toetused ja ebasoodne õppelaen ei soosi madalama sotsiaalse taustaga tudengite astumist kõrgharidusõppesse.
• Valitsuse iga-aastastest eelarveotsustest sõltuv kõrghariduse rahastamine ei ole jätkusuutlik – alates kõrgharidusreformist aastal 2013 kuni aastani 2020 on valitsuse kõrghariduskulud kasvanud 15% võrra, samas kui SKP kasvas 42% ning keskmine brutokuupalk 53%.

Kõrghariduse rahastamise edasises korralduses saab välja tuua kaks valikut.

• Vähem radikaalne lahendus on tasuta kõrghariduse reformi lõpule viimine: tegevustoetuse suurendamine koos laenude ja toetuste reformimisega. Seiretöö raames koostatud analüüsist nähtub, et tegevustoetuse suurendamine 10% aastas toob aastaks 2028 kõrgkoolide eelarvetesse senise rahastamistrendi jätkudes 95 miljonit eurot enam. Samas on see ka riigi jaoks kõige kallim alternatiiv.
  
  Eesti senine kogemus näitab, et õppemaksuta õppimise võimalus üksi ei taga veel haridusõiglust – juurdepääsu kõrgharidusele piiravad kehvemal järjel tudengite jaoks probleemid õpinguteaegsete elamiskulude kandmisega. Erinevalt teistest tasuta kõrgharidusega riikidest puuduvad Eestis piisavad vajaduspõhised õppetoetused ja/või soodne õppelaen. Kõrgharidusele võrdse juurdepääsu kindlustamine on just tasuta kõrghariduse puhul eriti oluline, sest kui kõrghariduses osalevad enam jõukamad, aga selle rahastamiseks kogutavaid makse maksavad kõik, siis piltlikult öeldes „maksavad vaesed kinni rikaste hariduse“.
  
• Põhimõttelisem muudatus oleks õppemaksude seadmine kas madalamal või kõrgemal tasemel. See oleks kooskõlas Maailmapanga soovitusega jagada kõrghariduse kulud riigi ja indiviidi vahel. Ka hiljutised arvutused kõrgharidusest riigile ja indiviidile tekkiva tootluse kohta on andnud tulemuseks, et riigi rahastuse optimaalne tase on kuni 80% kõrghariduskuludest (Männasoo et al. 2022). Näiteks 1000 euro tasemele seatud õppemaks toob süsteemi täielikul rakendumisel kõrgkoolidele lisatulu ligikaudu 29 mln eurot aastas, 5000-eurone õppemaks aga 137 mln eurot aastas.
  
  Üliõpilastele on see suur finantskoormus, mis eeldab ka täiendavat riigi tuge. Õppemakse sisaldavates stsenaariumides käsitletakse seetõttu ka teist põhimõttelist muutust, mis on õppelaenu tagasimaksmise sidumine lõpetaja hilisema sissetulekuga. Tagasimaksmise kohustuse sidumine hilisema sissetulekuga toetab ebasoodsama taustaga tudengite sisenemist kõrgharidusse – ühelt poolt vähendab õppelaenu võtmise võimalus eelarvepiirangu probleemi sisseastumisel ning teisalt vähendab tagasimaksmise sidumine riski, et laenu tagasimaksmine ei ole tulevikus jõukohane.

Selleks, et pakkuda analüütilist tuge kõrghariduse rahastamise süsteemis muudatuste tegemiseks, on Arenguseire Keskus välja töötanud kõrghariduse rahastamise kalkulaatori. Kalkulaatori abil saab igaüks läbi mängida erinevaid rahastamisvalikuid ning hinnata muudatuste ligikaudset rahalist mõju.

Eesti ühiskonnas napib õppemakse toetavat hoiakut ning pigem leitakse, et kui üldse, siis peaks õppemaksu maksma madala hindega õpilased, mitte keskmisest jõukamad õpilased. Samas peegeldavad ühiskondlikud hoiakud kehtivat süsteemi: need, kes ei ole enda õpingute eest ise maksnud, ootavad, et ka teised saaks tasuta õppida ja vastupidi, need, kes on maksnud enda õpingute eest, toetavad õppemakse.

Lisaks õppemaksudele saab kõrgharidusse lisaraha kaasamiseks või sisemise efektiivsuse suurendamiseks esile tuua järgmisi võimalusi:

• Haridusosakute sisseviimine suurema turunõudlusega õppevaldkondades ehk iga tudengiga jõuab kõrgkooli kindel summa raha. Hollandi ja Belgia näitel on haridusosakute kasutamine andnud häid tulemusi. Üks võimalus oleks rakendada haridusosakuid piiratult üksikutes valdkondades nagu õigusteadus, IKT, ärindus või haldus.
• Koolitushanked teatud spetsialistide tellimiseks. Teatud eriala lõpetajate tellimiseks kuulutab riik välja hanke, millele kandideerivad erinevad kõrgkoolid. See tagab kiire reageerimisvõime tööjõuturu vajadustest tulevale survele.
• Kõrgkoolidele regulatiivete eeliste loomine täienduskoolitusturul, näiteks ainuõigus mikrokraade anda. Koos võimalusega mikrokraade kombineerides akadeemilise kraadini jõuda, võiks selline lahendus olla soodne nii õppija kui ka kõrgkooli jaoks.
• Maksuerandid ettevõtetele õppelaenu tasumisel. Võimaldada eraettevõtetel tasuda oma töötajate õppelaenu ilma erisoodustusmaksu maksmata.