Kõrgharidus on väärtus nii üksikisiku, majanduse kui ühiskonna jaoks. Inimese ajendiks kõrgharidusse investeerida on oodatav parem heaolu tulevikus: suurem sissetulek ja sellega saavutatav kõrgem elukvaliteet, aga ka vaimne rikastumine ja mitmekesisem elu.
Investeering kõrgharidusse on nii indiviidile kui ka valitsusele pikka ettevaadet nõudev otsus. Uuring käsitleb kõrghariduse rahastamist erinevatest vaatenurkadest.
Kõrghariduse rahastamise kompleksses maailmas on võimalik välja pakkuda sadu erinevaid rahastamise kombinatsioone, mis erinevad üksteisest selle poolest, kas avalik raha jõuab kõrgkoolideni otse või tudengite kaudu, mil määral ja viisil kaasatakse eraraha, mis ulatuses ja mille alusel makstakse õppetoetusi või pakutakse õppelaene.
Õppemaksu kaotamine aastal 2013 pole suurendanud majanduslikult kehvemal järjel peredest pärit noorte ligipääsu kõrgharidusele, toonud kaasa õpingute ajal töötamise vähenemist ega suurendanud ka nominaalajaga lõpetamist.
Kõrghariduse tulevikku kujundavad uued tehnoloogiad, rahvusvahelistumine, personaliseerumine ja ühiskondlike ootuste muutumine. Eesti elanikud (vanuses 25–64 aastat) on Hollandi, Islandi ja Sloveenia järel Euroopa Liidus ühed suuremad veebikursustel osalejad. 2021. aastal läbiviidud küsitlus näitas, et viimase kolme kuu jooksul on osalenud selles vanusegrupis mõnel veebikursusel 35% inimestest (2019. aastal 15%).
Eesti edestab kõrgharitute osakaalult enamikke Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kuid võrreldes teiste OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) riikidega iseloomustab Eestit suurem õpingutest väljalangevus ja kõrge õpingute kõrvalt töötamise määr.
Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda