Huviharidus maailmakaardil: mida Eesti võiks õppida?

05/11/2025

Eneli Kindsiko, PhD Arenguseire Keskuse ekspert

Koolikeskne korraldus on halduslikult kõige otstarbekam, kuid piirab laste ja perede võimalusi valida. Lapsepõhised toetused pakuvad suuremat vabadust, ent nõuavad ka märkimisväärselt rohkem ressursse. Sihitud skeemid aitavad leevendada ebavõrdsust, kuid toovad vältimatult kaasa keeruka halduskoormuse. Ühine joon kõigi nende lahenduste puhul on aga see, et tõhusaim rahastusmudel sünnib siis, kui see lähtub laste tegelikest vajadustest ja osalusvõimalustest.

Koolikeskne korraldus: „kõik ühes majas“ ehk kogupäevakooli mudel

Holland taipas juba 1970. aastatel, et laste ja perede toetamiseks loodud teenused olid liialt killustunud: sama pere võis sattuda mitme spetsialisti vaatevälja, ilma et need omavahel suhtleksid. Lahenduseks kujunes kogupäevakooli mudel – põhimõte, et huviharidus ja tugiteenused koondatakse ühte kohta. See vähendab perede korralduskoormust ning annab lapsele turvalise keskkonna, kus kõik vajalik on kättesaadav ühest majast.

OECD on esitanud valusa küsimuse: miks jäävad koolimajad pärast tundide lõppu, nädalavahetustel ja suvel suuresti tühjaks? Kui teenused tuua ühtsesse võrgustikku või koondada koguni ühe katuse alla, muutuvad need peredele oluliselt kättesaadavamaks. Vanem ei pea tööpäeva sees last huviringi viima, teenusepakkujadsaavad omavahel paremini koostööd teha ning väiksematel lastel ei teki liikumisraskust ühest majast teise. Kogupäevakooli mudel pakub seega kindlustunnet: turvalises keskkonnas on lapsel kõik vajalik ühes kohas olemas.

Islandil on igas algkoolis avatud koolijärgne keskus, mis pakub 6–9-aastastele lastele mitmekesist tegevust. Keskused võtavad lapsed enda hoole alla kohe pärast tundide lõppu ja on avatud kuni kella viieni, suvekuudel aga terve päeva.

Kogupäevakooli mudel ei ole siiski imerohi – kõike ei saa ühe katuse alla mahutada. Eesti suuremates linnades, kus koolid tegutsevad juba ruumikitsikuses, on see eriti keeruline. Lai ja mitmekesine huviringide valik eeldab rohkem juhendajaid ja raha, kui omavalitsused suudavad pakkuda, mistõttu jäävad võimalused sageli kitsamaks. Mudel toimib kõige paremini lasteaias ja algklassides, kus huvid on veel üsna sarnased. Vanuse kasvades muutuvad laste eelistused mitmekesisemaks ja ühes kohas kõigi soovide katmine muutub järjest keerulisemaks.

Kes kogupäevakooli mudeli kinni maksab, sõltub riigist ja sageli ka piirkonnast. Enamasti langeb vastutus omavalitsusele, kes tunnetab kõige paremini kohalikke vajadusi ja korraldab igapäevast planeerimist. Riigi roll on siiski oluline – eeskätt taristuinvesteeringute kaudu. Mitmel pool on uute lasteaedade ja koolide rajamist toetatud tingimusel, et need kavandatakse koos teiste teenustega, luues nn kogukonnamajad.

Meile lähim eeskuju on Soome, kus huvitegevus on põimitud koolipäeva osaks ja seda pakutakse lastele tasuta. Huviringid jõuavad seetõttu juba ligi iga neljanda põhikooliõpilaseni. Mudel suurendab laste ja noorte osalust, kuid on eriti tähtis nende jaoks, kelle peredel – näiteks madala sissetuleku või üksikvanemaga kodudes – on seni olnud keeruline huviharidusse panustada. Tänaseks on uuritud Soomes ka sellise kogupäevakooli mõju:

• 16% vastanute  jaoks oli see viimase kuue kuu jooksul ainus huvitegevus.
• Madala sissetulekuga perede puhul oli osalemise peamine põhjus tegevuse tasuta kättesaadavus (29%), samas kui teiste perede jaoks oli olulisem, et tegevus toimus koolipäeva osana (28%).
• 25% üksikvanemaga peredest pärit uutest osalejatest ei olnud varem huvitegevustes kaasa löönud.

Lapsepõhine toetus: rahakott liigub koos lapsega mudel

Islandil saavad kõik 6–18-aastased noored vabaajakaardi (Frístundakort), mis katab spordi- ja vabaajategevuste kulusid umbes 530 euro ulatuses aastas ehk ca 44 eurot kuus. Toetus muudab huvihariduse kättesaadavaks sõltumata pere sissetulekust. Lisaks toetab süsteemi igapäevane koolibuss, mis viib maapiirkondade lapsed pärast tunde spordi- ja vabaajakeskustesse ning toob nad õhtul koju tagasi.

2025. aastal käivitas Rootsi üleriigilise vabaajakaardi (Fritidskortet) pilootprojekti. Toetus on mõeldud 8–16-aastastele lastele osalemiseks spordi-, kultuuri- ja vabaõhutegevustes. Kõigile peredele pakutakse 45 eurot aastas, madalama sissetulekuga peredele aga neli korda rohkem – 180 eurot. Nii püütakse tagada parem ligipääs just neile, kelle osalemine muidu oleks rahalistel põhjustel piiratud.

Prantsusmaal toetab noorte sporditegevust riiklik spordipass (Le pass Sport). Iga noor saab 70 eurot, mis võimaldab katta registreerimistasu partnerklubis, spordiühingus või jõusaalis. Toetus aitab muuta spordiharrastuse kättesaadavamaks just neile, kelle jaoks kulud võiksid osalemist piirata.

„Rahakott liigub koos lapsega“ mudeli puhul on tugi seotud ette määratud huvikoolide ja teenusepakkujatega. Nii välditakse juhuslikke kulutusi ning tagatakse, et toetus jõuab lapse kaudu kvaliteetse huviharidusteenuse pakkujani.

Sihitud abimeetmed riskigruppidele

Paljud riigid eelistavad universaalsete lahenduste asemel sihitud toetusi, mis on suunatud eelkõige madalama sissetulekuga ja maapiirkondades elavatele lastele. Just nende osalus spordi- ja vabaajategevustes on keskmisest väiksem ning toetus aitab neid tegevustesse kaasata. Näiteks Austraalia eri osades kasutatakse huvihariduse vautšereid, mida pered peavad ise taotlema, Norras  katsetati samalaadset süsteemi juba 2006. aastal.

Suurbritannias ja USAs on on sihitud programmid suunatud eelkõige riskirühma noortele, et ennetada nende sattumist õiguskaitseorganite vaatevälja. Neid veavad sageli justiits- või tervishoiuministeeriumid rõhuga mitte lihtsalt huviharidusel, vaid teaduslikult kavandatud sekkumistel, mis õpetavad spordi kaudu meeskonnatööd, enesejuhtimist ja muid oskusi, aidates samal ajal vähendada hälbivat käitumist.

Eestiski on siinkohal suurepärane näide – SPIN-programm. SPIN-programm on spordil põhinev arenguprogramm riskikeskkonnas elavatele noortele, mille eesmärk on arendada nende eluoskusi sportliku tegevuse kaudu. Lähemalt avasime seda hiljuti ka MIHUSe lehekülgedel. 

 Suurtes riikides on tavapärane, et rahastus tuleb hoopis heategevusfondidest, millele on õla alla pannud suurettevõtjad. Eesti puhul on oluline vältida projektipõhist lõksu: kui programm lõpeb, ei tohi sellega kaduda ka võimalus noortele huvihariduses osalemiseks. 

Milline võiks olla Eestile sobiv tee?

Eestis võiks kogupäevakooli mudel anda suurimat väärtust maapiirkondades, kus tegutsevad lasteaed-algkoolid ja on võimalik katta korraga piisavalt suur hulk lapsi. Vanemates kooliastmetes võiks lahendus peituda piirkondlikes kogupäevakoolides, mis toimiksid huvihariduse tõmbekeskustena ka ümbritsevatele koolidele. Transpordi tagamisel tekib kriitiline mass, mis võimaldab pakkuda laiemat huviringide valikut ja tagada juhendajatele stabiilse töökoormuse.

Suuremates linnades on huvihariduse võimalusi rohkelt, kuid raskus seisneb ligipääsus just madalama sotsiaalmajandusliku taustaga lastele. Lahenduseks võiks olla huvihariduse kaart või vautšeri süsteem, mis aitaks toetuse sihtida sinna, kus vajadus on kõige suurem.

Tabel 1. Huvihariduse rahastamise näiteid maailmast

Allikas: autori tabel

Laste hääl kui lähtepunkt

Rahvusvahelised kogemused näitavad, et edukas huvihariduse planeerimine algab laste ja noorte endi huvide ja vajaduste kaardistamisest. Ei lähtuta enam sellest, mis on alati olnud või milliseid juhendajaid parajasti leidub, vaid sellest, kuhu noored ise tahavad panustada. Kõige ebaefektiivsem on suunata raha huviharidusse, kus lapsed osaleda ei soovi.