Tehisaru hariduses – karta või kasutada?

19/03/2024

Tea Danilov Arenguseire Keskuse juhataja

Nähtavasti olen sügavalt tehnoloogiausku, sest kui Arenguseire Keskuse veebiseminari teemaks said personaalsed õpilahendused hariduses, olin veendunud, et selleks läheb vaja andmeid ja tehisaru.  Kuigi otse loomulikult kaasneb tehisaruga maandamist vajavaid riske, tuli mulle siiski suure üllatusena, et tehisaru võiks personaliseeritud õppeni jõudmises üldse riiulile jääda – seisukoht, mis seminaril arvestatavate argumentidega esile tõusis.

Tehisaru võimaldab õpet õppija järgi kohandada

Õppe kohandamine õppija järgi tundub loomulik ja vajalik, ometi leidub seda üldhariduses veel vähe. Nagu ütles endine HTMi personaalse õpiraja juht Margus Püüa, lapsed õpivad eri viisil ja tempoga, neil on erinevad tugevused ja huvid, aga klassidesse jagame neid vaid vanuse järgi. Lisaks, väga paljudel õpilastel on koolis igav. Nii neil, kes on keskmisest andekamad kui ka neil, kel on järg käest kadunud ja kes ei saa juba ammu midagi aru. Sellel taustal tundub ilmne, et kui lapsele antavad ülesanded ja kasutatavad õppematerjalid arvestaksid tema jaoks kõige tõhusamaid õpimeetodeid, sobivaimat tempot, varasemaid õpilünki, jõuaks laps kiiremini edasi ja õppimine tunduks meeldivam.    

Tehisaruga saaks just selliseid ülesandeid genereerida ja õppematerjale soovitada, sealjuures anda lapsele tagasisidet vahetult pärast sooritust, mitte ülejärgmisel päeval, kui õpetaja parandatud tööd lastele tagasi jagab. Õpetajale saab aga teha kättesaadavaks uue kategooria infot, milleks on õppija enesehinnang ehk õppija regulaarsed vastused selle kohta, kui hästi ta enda arvates konkreetse ülesandega toime tuli või laiemalt teemas orienteerub.

Tehisaru vajab õpilase teadmiste ja õppeprotsessi kohta käivaid andmeid, seega rakenduse kasutamine saab üksnes ja rangelt põhineda lapsevanema nõusolekul. See peabki olema lähtekoht, sest Euroopa Liidus on inimesed ise oma andmete omanikud. Kes soovivad, need lubavad kasutada oma laste jäetavaid andmejälgi töötlevaid rakendusi, kes ei soovi, ei luba. Samas on võimalik rakendust kasutavate laste õpiradu anonüümselt analüüsides jõuda nn mudel-õpiradadeni ehk eristuvate õpistrateegiateni, millele õpetajal on võimalik toetuda, nõustades ja suunates neid lapsi, kes rakendusi ei kasuta.

Tehisarul põhinev adaptiivõpe ohustab sotsiaalseid ja enesejuhtimisoskusi

Mis siis on tegelik probleem tehisaru koolides rakendamisega, kui selleks ei ole andmekasutuse nõusolekud ja andmeturve, arvutite olemasolu kodudes ja muud tavapärased kahtlusalused?

Tegelik probleem, tuginedes seminaril esinenud TÜ tehisintellekti nooremteaduri Kristjan-Julius Laagi ettekandele, on see, et õpilasi tehisaru rüppe usaldades võime neist pahaaimamatult kasvatada masinaid. Veetes üha rohkem aega üksi digiseadmega, jääb unarusse kollektiivne õppimine. Alusteadmiste omandamine saab eelisseisundi loovuse, õpioskuste ja koostööoskuste omandamise ees, sest viimaseid on palju raskem või suisa võimatu kirjeldada selliste õpiühikutena, mille kohta masin saab anda hinnangu „omandatud või „mitteomandatud“. Õpilaste enesejuhtimise oskus ehk agentsus satub löögi alla, kui harjutakse igaks järgmiseks sammuks masinalt näpunäidet saama. Agentsuse kadu ohustab ka õpetajaid, kes võivad võtta omaks hoiaku „ütle, mida ma selle õpilasega tegema pean?“

Kas vajame tehisaru õppe personaliseerimiseks?

Kahtlemata saab personaliseeritud haridus läbi ka ilma tehisaruta, nagu Laak seminaril viitas. Võime kujutleda kooli, kus igal õpilasel on isiklik õppeplaan ja mentor. Kus on kasutusel probleem- ja projekt- ja õuesõpe ning formaalne õpe on läbi põimunud huviharidusega. Eestis on koole, mis astuvad jõudsaid samme ennastjuhtiva õppija ehk õpioskuste arendamise ja valikuvabaduse suurendamise poole ja see on väga hea.

Tehisaru riiulile jättes ei pruugi me sel juhul jõuda inimkeskse personaliseerimiseni Eesti hariduses, vaid hoopis süvendada hariduslõhet, mis juba praegu jookseb erinevate ressurssidega koolide vahelt.

Kuigi mulle igati meeldiks mõelda, et üksikutes oskusliku ja südika eestvedajaga koolides väljaarendatud meetodid jõuavad laialt kasutusse kõigis koolides, siis kuigi realistlik see ei tundu. Optimismi kahandavad asjaolud, et paljudes koolides on õpetajad ja tugispetsialistid äärmiselt üle koormatud ja klassikomplektid väga suured. Kasvanud on kvalifikatsioonita õpetajate osakaal. Sellel taustal veel täiendavaid oskusi ja panust oodata on väga suur suutäis. Tehisaru riiulile jättes ei pruugi me sel juhul jõuda inimkeskse personaliseerimiseni Eesti hariduses, vaid hoopis süvendada hariduslõhet, mis juba praegu jookseb erinevate ressurssidega koolide vahelt. Arenguseire Keskuse hiljuti tellitud uuringus tõid Kaire Põder ja Triin Lauri välja, et Eesti põhikoolide kasutuses olevad nn haridussisendid (õpetajate arv õpilase kohta, õpilaskoha kulud, perede sotsiaalmajanduslik taust jne) erinevad üle Eesti kumulatiivselt ligi kuus korda.  

Küsimus, mida küsida, on seega hoopis see, kas saame endale lubada luksust tehisaru hariduses rakendamata jätta? Mul isiklikult oleks kahju lasta teadlikult raisku tehisaru lai (tehnoloogide keeles „hõlpsalt skaleeritav“) potentsiaal alusteadmiste omandamist tõhustada, õpilünki õigeaegselt avastada, õppimist meelepärasemaks ja mängulisemaks muuta ja õpetaja aega õpilastega suhtlemiseks vabastada. Kahju mitte seetõttu, justkui ma optimistlikult leiaksin, et tehisaru negatiivsed kõrvalmõjud ei kujutaks endast probleemi. Vaid eelkõige seetõttu, et meil ei ole samavõrd tõenäoline sama eesmärki – personaliseeritud õpe laialt kättesaadavana kõigis koolides, sõltumata kooli spetsiifilistest ressurssidest –  saavutada muudel viisidel.

Tehisaru peab jääma õpetaja käepikenduseks, mitte teda asendama   

Tehisaru päris probleeme teades saame nendega ka tegeleda. Näiteks suunates õpilasi ka digikeskkonnas ühiselt õppima ja probleeme lahendama, mitte vaid individuaalselt. See, et ülesandeid saadakse digikeskkonnast, ei pea tähendama, et nende lahendamine üksnes seal toimub – sama õpiväljundit võib saavutada eri õpitegevustega, mis ei piirdu üksnes ekraani vaatamisega. Tehisaru ei peaks andma õpilasele vaid üht kindlat järgmist ülesannet, vaid valikuid oma edasisteks õpitegevusteks ja õppematerjalideks, et toetada tema iseseisva otsustusvõime arengut.

Oluline on hoolt kanda, et tehisaru rakendamine suurendaks õpetaja suhtlust õpilasega ja personaalse tagasiside andmist, mitte ei vähendaks seda,

Tehisaru roll peab jääma kindlatesse piiridesse. Nagu kirjutavad Tallinna ülikooli haridustehnoloogia keskuse teadlased, tehisaru on mõeldud õpetajat täiendama, mitte asendama. See ei ole iseseisev lahendus, vaid vahend, mis on integreeritud õpetaja õpetamisviisidesse. Oluline on hoolt kanda, et tehisaru rakendamine tõesti suurendaks õpetaja suhtlust õpilasega ja personaalse tagasiside andmist vabanenud aja arvelt, mitte ei vähendaks seda, kui näiteks õpetajad peavad töötlema ja kontrollima suurenenud andmehulka.

Kokkuvõttes, ma annaks tehisarule koolides võimaluse. See pole hõbekuul ja seda tuleb kasutada ettevaatlikult, aga meil pole luksust sellele käega lüüa.