Venemaalt ja Valgevenest impordi täielik lõpetamine tähendaks Eesti ettevõtetele 2021. aasta hindades 860 miljoni euro suurust lisakulu. 540-st analüüsitud kaubagrupist on asenduskaup kahel kolmandikul juhtudest Venemaalt või Valgevenest imporditust kallim. Kõige suuremate lisakuludega on seotud kütuste, puittoodete, metalli, aga ka näiteks soola ja linase riide impordi asendamine.
Raportid
Sõjapõgenikega kaasnevad riigile kulud, millest suurimad on kulutused üldistele avalikele teenustele (mitteisikustatud kulud). Suuruselt järgmised on isikustatud kulud nagu tervishoid, vanaduspension ja ülejäänud sotsiaalne kaitse. Nende kuludega toimetulekuks on parim stsenaarium see, kui sõjapõgenike keeleõpe ja kohanemine Eesti ühiskonnas kulgeb kiiresti ehk kuni 10 aastaga jõutakse eestlastega sarnasele sissetulekutasemele.
10 000 sõjapõgeniku püsivalt Eestisse elama asumine tõstaks Eesti rahvaarvu 2022. aasta alguse tasemest kõrgemaks üheksaks aastaks, seejärel positiivne mõju taandub madala sündimuse ja seda mitte kompenseeriva sisserände tulemusena. Kui Eestisse jääb püsivalt elama 30 000 sõjapõgenikku, aitab see rahvaarvu suurendada 22 aastaks ja kui 60 000 põgenikku, siis 40 aastaks. Tööturu mõttes on oluliseks näitajaks tööealiste inimeste ja vanemaealiste suhtarv. Sisseränne aitab suhtarvu parandada kuni 2060-ndate aastateni ja seejärel mõju taandub.
Õppemaksu kaotamine aastal 2013 pole suurendanud majanduslikult kehvemal järjel peredest pärit noorte ligipääsu kõrgharidusele, toonud kaasa õpingute ajal töötamise vähenemist ega suurendanud ka nominaalajaga lõpetamist.
Kõrghariduse tulevikku kujundavad uued tehnoloogiad, rahvusvahelistumine, personaliseerumine ja ühiskondlike ootuste muutumine. Eesti elanikud (vanuses 25–64 aastat) on Hollandi, Islandi ja Sloveenia järel Euroopa Liidus ühed suuremad veebikursustel osalejad. 2021. aastal läbiviidud küsitlus näitas, et viimase kolme kuu jooksul on osalenud selles vanusegrupis mõnel veebikursusel 35% inimestest (2019. aastal 15%).
Eesti edestab kõrgharitute osakaalult enamikke Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kuid võrreldes teiste OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) riikidega iseloomustab Eestit suurem õpingutest väljalangevus ja kõrge õpingute kõrvalt töötamise määr.
Eestis on pikaajalise hoolduse kulud varjatud, sest need jäävad enamasti abivajajate ja lähedaste kanda. Eestis on hinnanguliselt 50 000 omastehooldajat, kes moodustavad 7,7% hõivatutest. Ametlikke teenuseid saab kasutada iga kümnes abivajaja. Euroopa Liidu keskmise taseme saavutamiseks peaks Eestis avaliku sektori poolt pikaajalisele tehtavad kulutused suurenema 0,4%-lt (108 mln eurot) 2,2%-le SKT-st (590 mln eurot aastas).
Eestis vajab lähedaste-tuttavate kõrvalabi hinnanguliselt 160 000-190 000 inimest ja abivajajate hulk kasvab 2050. aastaks 26 000 inimese võrra. Pooltel abivajajatest on füüsilised ja vaimsed võimed vähenenud vanuse tõttu, pooltel on see sünnipärane või tekkinud mõne õnnetuse või haiguse tagajärjel. Praegu 65-aastastest inimestest vajavad pooled edaspidi oma elus pikaajalise hoolduse teenuseid.
Eestis on ettevõtete tulumaksu osakaal maksusüsteemis Euroopa madalaimate seas. Näiteks 2019. aastal ulatus see 1,8%-ni SKT-st (EL-i keskmine 2,8%). Maksutulust moodustas ettevõtte tulumaks 5,5% (EL-i keskmine 6,9%). 2020. aastal laekus Eestis ettevõtete tulumaksust 450 miljonit eurot (1,7% SKT-st).
Varamaksud moodustavad Euroopa Liidu riikide maksutulust keskmiselt 5%. Eesti varamaksud on nende hulgas kõige madalamad. Kui Eesti varamaksude osakaal SKP-st oleks EL-i keskmisel tasemel, laekunuks 2019. aasta riigieelarvesse 530 miljonit eurot enam maksutulu.