Keskkonnaseisundi halvenemine ja kliimasoojenemine ohustavad Eesti elanike heaolu. Eesti on ühinenud Euroopa Liidu roheleppega, sealhulgas võtnud kohustuse saada kliimaneutraalseks aastaks 2050. Olemasolevate süsteemide tõhustamine jääb rohepöörde eesmärkide saavutamiseks tõenäoliselt ebapiisavaks, vaja on põhimõttelisi muutusi selles, kuidas tagame elanikele energiavarustuse, kuidas liigume, toitume ja elame.
Raportid
Keskkonnajälg ühe elaniku kohta Eestis ületab Maa taluvuspiire keskmiselt 3,8-kordselt ning on kolmandiku võrra suurem kui Euroopas keskmiselt, kus see ületab taluvuspiire 2,9-kordselt. Suurim osa Eesti elanike keskkonnajäljest (43%) tuleb elukoha elektrist ja küttest, seejärel tarbitud toidu tootmisest (30%) ja liikuvusest (17%).
Eesti inimese keskkonnajälg ületab Maa taluvuspiire keskmiselt 3,8 korda, kuid erineb oluliselt asustustiheduse ja sissetuleku gruppides. Peamine erinevus tekib elukoha kütte ja liikuvusega seotud keskkonnakoormuses.
Eestis moodustasid 2019. aastal tarbimisega seotud maksud Eesti maksutuludest 41%, tööjõumaksud 51% ja kapitalimaksud 8%. Euroopa Liidus keskmiselt olid vastavad osakaalud 28%, 52% ja 20%. Eesti paistab seega silma suurema tarbimismaksude osakaaluga ja väga väikese kapitalimaksude osakaaluga. Kapitalimaksude hulka kuuluvate varamaksude osakaal on Eestis Euroopa Liidu madalaim (1% Eestis vs. 5% Euroopa Liidus).
Keskmise Eesti elaniku keskkonnajälg oli 2019. aasta leibkonna eelarve uuringu järgi 3,8 korda üle Maa taluvuspiiride, mis on kõrgem keskmise Euroopa elaniku jalajäljest (2,9). Eesti elaniku keskkonnajälg on Euroopa elanikust suurem elektri, kütte, toidu ning soetatud seadmete osas, samas kui transpordi keskkonnajälg jääb eurooplasele alla.
Eesti kasvuhoonegaaside (KHG) heide on viimase 10 aastaga 40% vähenenud. 2035. aasta sihttaseme (8 mln tonni) saavutamiseks peaks heide vähenema 2021. aastaga võrreldes veel 32%. Kui Eesti elektritootmise heide oleks EL-i keskmisel tasemel, jääks Eesti koguheide juba praegu alla 2035. aastaks seatud sihttaseme.
Eesti Vabariigi sünnipäeval, 24. veebruaril 2022 alustas Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Alates sõja algusest on Ukrainast põgenenud üle viie miljoni inimese, kellest Eestisse on juuni keskpaigaks jõudnud ligikaudu 43 000. On paratamatu, et isegi sõja kiire lõppemise korral jäävad paljud Ukrainast Eestisse saabunud inimesed siia pikemaajaliselt ja mingi osa neist ei pöördu kunagi kodumaale tagasi. Praegu valitseb aga märkimisväärne ebaselgus millal sõda lõpeb, kui palju põgenikke on selleks ajaks Eestisse jõudnud ning millised on nende võimalused ja soov kodumaale naasta.
Eesti lõimumisekspertide hinnangul on tõenäoline, et Eestisse jõudnud sõjapõgenikud lõimuvad pigem eestikeelse kui muukeelse kogukonnaga, ühtlasi peetakse seda pikaajalise eduka lõimumise seisukohast kõige kriitilisemaks teguriks. Sellist arengut toetab eelkõige võimalus kiiresti tööle asuda, samas kui kahtlevamal seisukohal ollakse selles osas, kas Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem suudab lõimumisel piisavat tuge pakkuda. Küll vajavad põgenikud laialdast psühholoogilist abi.
Venemaa-Ukraina sõjast tingitud Venemaa ja Valgevene impordi piiramise mõju jõuab Eesti ettevõteteni mitmel viisil: otseselt läbi impordi asendamise teistest riikidest pärit kaupadega (üldjuhul kallim) ning kaudselt läbi Eestist ostetavate, kuid Vene-Valgevene toormest sõltuvate toodete-teenuste hinnatõusu (nt energia).
Venemaalt ja Valgevenest impordi täielik lõpetamine tähendaks Eesti ettevõtetele 2021. aasta hindades 860 miljoni euro suurust lisakulu. 540-st analüüsitud kaubagrupist on asenduskaup kahel kolmandikul juhtudest Venemaalt või Valgevenest imporditust kallim. Kõige suuremate lisakuludega on seotud kütuste, puittoodete, metalli, aga ka näiteks soola ja linase riide impordi asendamine.