Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Magnus Piirits: Kas kolme pensionisamba asemel võiks jääda kaks?
Kogumispensioni II sammas saab tänavu suvel 20-aastaseks ja hetkel loodab kogutud rahast pensionipõlves tuge saada 520 000 inimest. Kokku on Eesti inimesed II sambasse paigutanud 4 miljardit eurot. Kui algselt oli teine sammas mõeldud kohustusliku ja kolmas sammas vabatahtliku pensionikindlustusega, siis mulluse pensionireformiga on süsteem muutunud ähmaseks.
Eesti rahvastik on pikemat aega vananenud ja prognoosid näitavad, et see suundumus on süvenev. Vananemine paneb järjest suurema surve sotsiaalsüsteemile (sh pensionid). Olukorra leevendamiseks ja pensionisüsteemi tugevdamiseks käivitatigi Eestis 2002. aasta juulis kohustuslik kogumispension ehk II sammas, millega liitumine oli kohustuslik alates 1983. aastast sündinud inimestel. Vanematel inimestel oli samuti võimalus II sambaga liituda kuni 2010. aasta lõpuni.
Kohustuslik pensionisammas kasvas kiiresti – kui 2003. aasta alguses oli 210 000 teise samba kontot, siis 2011. aasta alguseks oli juba 610 000 ja 2020. aasta lõpuks 765 000. II samba poolkohustuslikuks muutnud pensionireform 2021. aasta algusest vähendas kogujate hulka järsult – 2021. aasta lõpuks on teise samba kontosid alles 575 000.
Täiendav kogumispensioni vabatahtlik fond (kolmas sammas) käivitus juba 1999. aastal – 2003. aastaks oli III sambaga liitunuid 4300, 2011. aastaks 127 000 ja 2020. aasta lõpuks 166 000.
Suur kolmanda sambaga liitumine toimus 2020. aastal, sest alates 2021. aastast muudeti tingimusi uutele liitujatele rangemaks. Nii oli 2021. aasta lõpuks III sambaga liitunuid kokku juba 180 000.
Stabiilne süsteem kuni 2021. aastani
Aja jooksul ei ole tehtud kogumispensionide süsteemis palju suuremaid reforme – muudetud on näiteks haldustasude ülemmääre, fondide maksimaalset aktsiatesse investeerimise osakaalu.
Suur muudatus jõustus aga 2021. aasta alguses, kui kohustuslik kogumispension ehk II sammas poolkohustuslikuks. See tähendab, et inimesel on võimalik enne pensioniiga sissemaksed peatada ja ka kogutud vara välja võtta.
Kui inimene loobub kogumisest, ei saa ta 10 aasta jooksul uuesti liituda. Kui ühel hetkel saab, võib ta uuesti kogutud varad teisest sambast välja võtta. Seega on teine sammas muutunud tulumaksusoodustusega ja esimese samba arvelt terve eluea jooksul kasutatavaks puhvriks. Võimalust pensioniks kogutud raha välja võtta on praeguseks kasutanud 200 000 inimest ja välja pensionivarasid on välja makstud 1,5 miljardi euro ulatuses.
Kas kolmel sambal on enam mõtet?
Kolmesambalise pensionisüsteemi loomisel oli igal sambal kindel eesmärk. Esimene ja teine sammas oleks pidanud tagama pensionieas esmase sissetuleku ja kolmas sammas täiendava sissetuleku. Muudetud pensionisüsteemis need eesmärgid enam ei toimi – kui kolme jalaga tarbureti ühelt jalalt pool ära võtta, siis kokkuvõttes ei kannata sellel enam istuda.
24. märtsil toimunud Arenguseire Keskuse veebiseminaril „Kogumispensionide süsteem Eestis – kuhu edasi?“ pakuti ühe ideena välja II ja III samba liitmine, sest enam ei igal osal eraldiseisvat eesmärki.
Ühe lahendusena pakuti pensionisüsteemi lihtsustamist ja kogumispensionide üheks liitmist. Sellise süsteemi eeliseks peaks olema selgus, lihtsus ja paindlikkus.
Teise ja kolmanda samba omavaheline liitmine eeldab sissemaksete, fondide valimise, maksustamise ja muude detailsete tingimuste muutmist. Teise sambasse läheb kindel protsent palgast (2%) ja lisaks 4% ka sotsiaalmaksust ehk esimese samba kindlustusosaku arvelt.
Kolmandas sambas saab inimene teha sissemakseid nii palju kui soovib, aga tulumaksutagastust saab sissemaksetelt arvestada 15% brutopalga ulatuses (maksimaalselt 6000 eurot). Väljamaksete maksustamisel ühtlustati küll 2021. aastal teise ja kolmanda samba uutel liitujatel soodsama tulumaksu vanust (viis aastat enne pensioniiga on tulumaksukohustus kogu summa väljavõtmisel 10%), aga kolmanda sambaga varem liitunutel on vanusepiir ikkagi 55, millal saab madalama tulumaksukohustusega kogu summa välja võtta. Omaette küsimus on, mis saab nendega ühendatud kogumissambas, kes võtavad kogutu välja – kas nad ei saa 10 aastat sissemakseid teha nagu praegu teisel sambal või jätkaku kohe samal kuul. Mis saaks siis kolmanda samba kindlustuslepingutega? Selliseid esmapilgul väikseid otsustuskohti on veel palju, aga mis lõpuks määravad liitmise otstarbekuse.
Vähem pensionikontosid, väiksem kulu?
Ühelt poolt tundub teise ja kolmanda samba liitmisel tekkiv süsteem lihtsam. Teisalt pandaks ühte sambasse kokku olemuselt kaks erineva eesmärgiga ja toimimismehhanismiga sammast. Teoreetiliselt võib luua sammaste kokkupanek mastaabisäästu – 42 pensionifondi asemel oleks edaspidi 26 pensionifondi, mille tulemusel võiks väheneda haldustasud. 2022. aasta juuli esimese poole seisuga oli teise samba fondide maht ligikaudu 4 miljardit ja kolmanda samba fondide maht 370 miljonit eurot. Seega moodustab kolmanda samba fondid 9% kogumispensionide mahust, mis olulist mastaabisäästu ei tõota tuua.
Teise ja kolmanda samba fondide jooksvad tasud on sarnases suurusjärgus. 2021. aastal olid teise samba pensionifondide jooksvad tasud keskmiselt 0,8% ja iga fondi mahuga kaalutult 0,96%, kolmandal sambal on 0,87% ja 0,92%. Kuna kaalutult on tasud suuremad, siis see omakorda tähendab, et suurema mahuga fondide tasud on suuremad.
Mehaaniline liitmine ei paranda vanaduseaks valmistumist
Suures pildis ühendab teist ja kolmandat sammast ainult kogumise printsiip. Pensionisüsteemi eesmärk on pensionieas vaesuse vältimine ja luua võimalus pensionieaks tagada võimalikult väikene sissetuleku langus.
Eesmärke on pensionisüsteemil veel, aga kogumispensionide liitmise juures on need kaks olulised. Üldiselt peaks kogumispension tagama pensioniea sissetuleku adekvaatsuse ehk piisavuse võrreldes tööeaga. Kui teine ja kolmas sammas omavahel kokku liidetaks, kas sellisel juhul kogutaks pensionieaks enam?
Tuleviku eakate rahaline heaolu. Stsenaariumid aastani 2050
Inimeste vastutus oma toimetuleku eest vanaduspõlves kasvab. Tähtsaks muutuvad riikliku pensionisüsteemi välised toimetulekuviisid.
Kuigi kõik oleneb liidetud sammaste detailidest, aga võib arvata, et suures pildis see kogumist ei suurenda. Rahvusvahelise pensioniindeksi järgi (Mercer) peaks inimesed koguma 12% oma brutopalgast, et tagada piisav summa pensionieaks. Kui koguda üksnes II sambasse, siis on ettekogumise protsent 6. Et pensionieaks oleks pension sammastest vähemalt 70% keskmisest palgast, siis peaks Arenguseire Keskuse 2019. aastal avaldatud raporti “Tuleviku eakate rahaline heaolu. Stsenaariumid aastani 2050” järgi keskmise palga teenija investeerima igal kuul teise või kolmandasse pensionisambasse või muul viisil 18% oma sissetulekust. Oletades, et suudetakse luua ühendkogumispension, millel on nii teise ja kolmanda samba head omadused, siis jääb ikkagi õhku küsimus, mis saaks kolmanda samba kindlustuslepingutest.
Kuigi viimase teise samba muudatustega on pensionisüsteem poolik, siis jääda kahe jalaga toolile lootma (ühendada kogumispensionid), tundub veelgi ebastabiilsem jalgealune. Soovides parandada Eesti pensionisüsteemi, on vajalik kõikide sammaste eesmärgid korraga üle arutada ja luua pikaajaliselt toimiv lahendus, mis arvatavasti tähendab mõne uue läbimõeldud lahenduse loomist.
Magnus kaitses doktorikraadi majandusteaduses Tartu Ülikoolis. Oma doktoritöös uuris ta Eesti pensionisüsteemi reformide mõjusid ebavõrdsusele ja kasutas selleks enda arendatud mikrosimulatsioonimudelit. Varasemalt on ta töötanud analüütikuna mõttekojas Praxis, kus ta põhiliselt tegeles sotsiaalkaitsevaldkonna uuringutega. Suurema tähelepanu all olid pensioniteemalised uuringud nii Eestis kui ka Euroopas ning analüüsimiseks kasutas ta kvantitatiivseid analüüsimeetodeid. Lisaks sotsiaalkaitsele on ta tegelenud ka maksude-toetuste mudeli (EUROMOD) arendamisega. Arenguseire Keskuses on Magnus juhtinud uurimissuundi tuleviku tervishoid, tulevikukindel maksustruktuur, Vene-Ukraina sõja pikaajalised mõjud Eestile ning osalenud rohepöörde trendide ja stsenaariumide uurimissuuna töös. /11.09.2023
Viimased uudised
-
19.12 2024Pikksilm: Kuidas kaotada digilõhe?
Digiriigi areng eeldab digilõhe vähendamist, eelkõige maapiirkondade vanemaealiste elanike seas, kus see on kõige suurem. Digiteenuste üha laialdasema kasutuselevõtuga suureneb tulevikus ka tõenäoliselt digiteenuste vastaste hulk elanikkonnas. Neile, kes ei suuda või ei soovi digiteenuseid kasutada, peaksid avalikud teenused olema ka mittedigitaalselt kättesaadavad, kirjutavad Tartu Ülikooli teadlased Ingmar Pastak, Kadri Leetmaa ja Bianka Plüschke-Altof Arenguseire Keskuse väljaandes Pikksilm.