Kas ootused noortele on usaldusest kõrgemad?

Noored on muutunud kiiremini kui süsteemid nende ümber

Eesti liigub kiiresti vananeva ühiskonna suunas, kus noorte osakaal väheneb ja eakate osakaal kasvab ning saja aasta vaates on ühiskonna vanuseline tasakaal pöördunud. Kui 1925. aastal oli 0–19-aastaseid 34% elanikkonnast ning 2025. aastaks oleme saavutanud tasakaalupunkti ehk 21% noori ja 21% eakaid, siis 2075. aastaks on eakaid ligi kaks korda noortest rohkem. See tähendab, et noortele langeb tulevikus üha suurem vastutus nii majanduses kui ka ühiskonna toimimises laiemalt.

Joonis 1. 0−19 ja 65+ vanusegrupi osakaal, 1925−2075
Allikas: Statistikaamet

Jaan Poska gümnaasiumi abiturient Aleksandra Joan Kerr on tabavalt välja toonud noorte autonoomia paradoksi Eestis: noortelt oodatakse üha rohkem vastutust ja iseseisvust, kuid samal ajal puuduvad sageli piisavad ressursid ja toetus nendega toime tulemiseks ehk õigused ja kohustused ei ole omavahel tasakaalus. Näiteks on käimas arutelud, kas sotsiaalmeedia peaks teatud eani keelatud olema, ent samal ajal innustame noori üha varasemalt valimistel osalema. Teisisõnu, noortele antakse õigus hääletada, kuid piiratakse ligipääsu info- ja aruteluruumile.

Otsustuskeskkond on muutunud intensiivsemaks

Õigupoolest, just digikeskkond on oluliselt muutnud seda, kuidas ja kui palju me otsuseid teeme, võrrelduna näiteks inimesega 50 aastat tagasi. Veel enam, tänane 16-aastane noor teeb ilmselt palju enam otsuseid ühes päevas kui 16-aastane noor aastal 1975.

Digikeskkond on muutnud otsustamise tempot ja mahtu ning otsuseid tehakse sageli sekunditega, tuginedes algoritmide soovitustele.

Digikeskkond on muutnud otsustamise tempot ja mahtu. Otsuseid tehakse sageli sekunditega, tuginedes visuaalidele ja algoritmide soovitustele. See loob pideva mikrootsuste voolu – nähtuse, mida varasematel põlvkondadel ei olnud. Samal ajal kujundavad platvormid ka meie käitumist viisil, mis vähendab mõtlemise vajadust, näiteks ühe klõpsuga on võimalik sooritada oste või teatud sisu käivitub digikeskkonnas automaatselt.

Selline intensiivne ja katkematu otsustamine on suhteliselt uus nähtus, mis on kujunenud viimase 15–20 aasta jooksul koos nutiseadmete ja sotsiaalmeedia levikuga. Facebook leiutati ju alles 2004. aastal, YouTube aastal 2005, Instagram aastal 2010 ja TikTok 2016. aastal.

Näiteks psühholoogid on leidnud, et noorte otsustusprotsessil on võrreldes täiskasvanutega teatud eripärad. Noorte otsustusprotsess erineb täiskasvanute omast eelkõige tasakaalu poolest. Noorte kognitiivsed võimed (nt mõtlemine ja teadmised) arenevad varakult, kuid pidurdusprotsessid, eneseregulatsioon ja metakognitsioon kujunevad välja hiljem. See selgitab, miks noored suudavad rahulikes oludes teha kaalutletud otsuseid, kuid emotsionaalselt laetud ja sotsiaalse survega olukordades võivad nad käituda impulsiivsemalt.

Joonis 2. Kognitiivse, psühhosotsiaalse ja metakognitiivse arengu trajektoorid
Allikas: Tõugu, P., Palu, A., Liin, T. (2026)
Märkus: Tumeda tooniga on tähistatud aktiivne muutuste periood, mida iseloomustab erinevus täiskasvanute grupist.  Heledama tooniga on märgitud stabiliseerumine ja küpsus, kus erinevus täiskasvanutega kaob. Halli värvusega tähistatud lahtri kohta raportis infot ei esitata.

Kui noori ei kaasata, kolib nende osalus sotsiaalmeediasse koos algoritmide ja valeinfoga

Nagu on markeerinud Riigikogu liige Hanah Lahe, noorte esindatus otsustusprotsessides ei pruugi olla sisuline, vaid pigem sümboolne. Veel enam, noortelt oodatakse, et nad oleksid iseseisvad, teadlikud ja aktiivsed, kuid nende kaasamine ei ole ühiskonnas ja otsustajate seas iseenesestmõistetav ning pigem eeldame, et noored leiavad ise tee otsustamiseni.

Noori otsustusprotsessidesse kaasates on aga oluline mõista, et otsustamisvõimet toetav keskkond pakub asjakohast, usaldusväärset infot ja arutlemisruumi ning see peab olema nii noore arvamust kui ka eripärasid arvestav ja toetav, lastes noorel otsustamist iseseisvalt praktiseerida.

Deloitte küsitluse kohaselt 51% Z-põlvkonna teismelistest (14–18-aastased) saab oma päevased uudised sotsiaalmeedia voogudest, mis teeb sellest olulisema allika kui traditsiooniline meedia. Paraku ei ole sotsiaalmeediaplatvormid neutraalsed ning valeinfo levib seal kuni kuus korda kiiremini kui tõene info. Lisaks loovad algoritmid kajakambreid, kus kasutajad puutuvad peamiselt kokku enda vaateid kinnitava sisuga. Selle tulemusena süvenevad ka hoiakute erinevused. Nii on näiteks Z-põlvkonna (sündinud 1996) meeste ja naiste vahelised arvamuserinevused suuremad kui varasematel põlvkondadel.

Noored ei vaja keelde, vaid tuge

Kas sotsiaalmeedia peaks ära keelama? Piirangud ei ole tõhus lahendus, sest digipädevad noored leiavad neist kergesti möödapääsud (nt VPN-id ja uued platvormid) ning nende jõustamine on keeruline ja sageli tagajärgedeta.

Lõpetuseks, laenates J. Poska Gümnaasiumi abituriendi Alexandra soovitusi Arenguseire Keskuse noorte autonoomia seminarilt, rõhutame, et sotsiaalmeediat ei pea keelama, vaid õppima sellega toime tulema. See tähendab teadlikkuse tõstmist nii noorte kui vanemate seas, telefonivabama koolikeskkonna loomist koos sisukate alternatiividega ning suuremat panust huviharidusse. Sama oluline on toetada noori ka laiemalt, et nad õpiks keskenduma, suhestuma ja mõtestama oma kogemusi ka väljaspool ekraani.

Noorte otsustusõiguse laiendamine ei tähenda piirangute kaotamist, vaid turvalise keskkonna loomist, kus noored saavad järk-järgult vastutust võtta.

Eesti Noorteühenduse Liidu juhatuse aseesimees Henry Kask on seminaril tabavalt öelnud, et noorte otsustusõiguse laiendamine ei tähenda piirangute kaotamist, vaid turvalise keskkonna loomist, kus noored saavad järk-järgult vastutust võtta. Nagu autojuhtimisel ei anta kohe kiirteele vaba voli, vaid õpitakse samm-sammult koos juhendamise ja selgete reeglitega, samamoodi sõltub ka noorte otsuste kvaliteet sellest, kas neid toetab piisav info, juhendamine ja läbimõeldud raamistik. Noorte otsustusvõimekus ja sealhulgas ka pidurdamisoskus arenevad jõudsalt näiteks õpilasesindustes, noorte volikogudes, noorteühendustes ning teistes vastutust, kaasamist ja otsustusvõimalusi pakkuvates toetatud raamistikes.

Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Karl Erik Kirss on seminaril valusalt küsinud, kui hästi valmistab kool noori ette iseseisvateks otsusteks. Ühelt poolt ootame noortelt küpsust ja initsiatiivi, kuid teisalt eelistab haridussüsteem endiselt etteantud lahenduste järgimist. Selle tulemusena kogevad noored autonoomiat sageli vastuoluliselt ning ootused ja tegelikud võimalused reaalses elus ei kattu.

Lõpetuseks võiks kõlama jääda, et noorte ligipääsu piiramine otsustusprotsessidele ja infole, sh sotsiaalmeedias piirab noorte võimalust kogemusi omandada ning tulevikus teadlikemaid otsuseid teha.

Blogilugu on järelkajastus 25. märtsil 2026 Arenguseire Keskuses toimunud noorte autonoomia teemalisele seminarile “Kas usaldame noori või kardame neid? Noorte autonoomia, eapiirid ja vastutus vananevas ühiskonnas”.  Kuula ja vaata seminari järele SIIN.

Autorid: Eneli Kindsiko, PhD (Arenguseire Keskuse ekspert) ja Tea Danilov (Arenguseire Keskuse juhataja)