Raportid

Viimasel kümnendil on riigi kõrghariduskulud kasvanud ligi kaks korda aeglasemalt kui sisemajanduse kogutoodang ja keskmine palk. Majanduse oodatust nõrgem käekäik ning kasvanud julgeolekukulud on seadnud kahtluse alla kõrgharidusõppe riigipoolse rahastuse kokkulepitud kasvuplaanid. Kui riigi panus edaspidi ei suurene, hakkab kõrgkoolide tegevustoetuse ostujõud inflatsiooni tõttu langema. Senise süsteemiga jätkamine eeldaks riigilt kasvavat rahalist panust.

Alternatiiviks on õppemaksude kehtestamine, mis võivad asendada riigipoolse rahastuse kasvu peatumist. Näiteks 1300-eurone õppemaks tooks kõrgkoolidele kuni 40 mln eurot lisatulu aastas. Samas on oluline, et õppemaksude sisseseadmine ei halvendaks juurdepääsu kõrgharidusele. Üheks võimaluseks seda riski maandada on pakkuda õppemaksu katteks soodsatel tingimustel õppelaenu ning siduda tagasimaksmine lõpetaja hilisema sissetulekuga.

Eesti tervishoiukulud on viimase 15 aastaga kolmekordistunud, sealhulgas viimasel kümnel aastal kahekordistunud. Rahvastiku vananemine selgitab 3–4% sel perioodil toimunud tervishoiukulude suurenemisest. Ligikaudu poole (51–55%) kulude suurenemisest on andnud teenuste kallinemine ja tervishoiutöötajate palgatõus. Umbes 40% kulude kasvust on aga seotud teenuste intensiivsema kasutamisega. Seniste trendide jätkumise korral on tulevikus oodata tervishoiukulude osakaalu kasvu SKP-s, sest tööjõumahuka tervishoiusektori palgakulud kasvavad koos majanduse üldise palgatasemega.

Mitmetes riikides on tervishoiutöötajate erasektorisse liikumise põhjuseks suurem töötasu, kuid Eesti andmed näitavad vastupidist. Viimasel viiel aastal on avalikus sektoris kogutöötasu erasektorist suurem peaaegu kõikidel ametikohtadel, kuid seda tänu lisatasudele. Rahulolu ja püsimine avalikus sektoris sõltub üha enam lisatasude jätkumisest, ent ületundidele rajatud süsteem ei pruugi olla pikaajaliselt jätkusuutlik.