Blogi

Eesti pensionisüsteemi sammaste loogika on viimaste reformidega paigast nihkunud. Nüüdselt ülekaalukalt esimese sambale toetuv süsteem ei paku piisavat asendussissetulekut. Seetõttu vajab pensionisüsteem ülevaatamist ning selgemat ja ausamat eesmärgistamist.

Riigi kogutud andmed peaksid võimaldama paremaid otsuseid ja läbipaistvamat riigivalitsemist. Tegelikkuses loob üha keerukam andmekaitseõigus koos kasvava andmehulgaga ametnike jaoks sasipuntra, mis on hakanud takistama andmete kasutamist ja ligipääsetavust. Vajalik on vähendada üksiku ametniku isiklikku vastutust andmeõiguse tõlgendamisel ja andmetele juurdepääsu võimaldamisel.

Tudengite jaoks on kõrghariduses süvenemas nõiaring, sest hinnatõus kasvatab järsult elamiskulusid ning nende katmiseks tuleb tööle minna, aga tasuta õppida saab vaid täisajaga. Ulatuslikult tuleks remontida konkurentsivõimetut õppelaenu, vähemalt kahekordistades maksimumsumma ning muutes põhjalikult intressipoliitikat.

Kogumispensioni II sammas saab tänavu suvel 20-aastaseks ja hetkel loodab kogutud rahast pensionipõlves tuge saada 520 000 inimest. Kokku on Eesti inimesed II sambasse paigutanud 4 miljardit eurot. Kui algselt oli teine sammas mõeldud kohustusliku ja kolmas sammas vabatahtliku pensionikindlustusega, siis mulluse pensionireformiga on süsteem muutunud ähmaseks.

Kogu maailmas on praegune kõrgharidusmudel põhimõtteliselt oma aja ära elanud. Sotsiaalne ja majanduslik keskkond muutub niisuguse kiirusega, et valdavalt ainult tööturu tänastele vajadustele orienteeritud õppekavad on avamisest esimeste lõpetajateni jõudmisel enamasti juba ajast maha jäänud. Olukorda Eesti kõrghariduses aitaks parandada ka loobumine nominaalajaga lõpetamisest kui kvaliteedi kriteeriumist, sest see tegelikult ei osuta mitte õppeprotsessi efektiivsusele, vaid ülikooli valmidusele anda välja tegelike teadmiste ja oskustega katmata diplomeid.