Eesti ühiskond on tõstatanud arutelu, kuidas andmerakenduste ja tehistaibu abil luua senisest personaalsem riik.
Blogi
Viis aastat tagasi koos ekspertidega Valitsemine 2030 uurimissuuna raames riigivalitsemise ja e-riigi stsenaariumeid luues võttis Arenguseire Keskus aluseks kolm võtmetegurit: riigivalitsemise tsentraliseerituse määr, eelarvepiirang ning otsustusprotsesside agiilsuse ja analüütilisuse suhe. Võtmetegureid kombineerides loodi viis stsenaariumit. Milliseks on kujunenud viimase viie aasta riigivalitsemise ja e-riigi arengud nimetatud võtmetegurite ja stsenaariumide valguses?
Enamik inimesi pole head peremehed oma andmejälgedele ega hooli, kes ja kuidas neid kasutab. Kuid andmetega seotud hoiakud tulevikus tõenäoliselt muutuvad tänu inimeste teadlikkuse kasvule tehisintellektist ning andmete majanduslikust väärtusest. Inimeste rangem kontroll oma andmete üle muudab senist andmemajandust.
Riigiasutused piiravad eraelu kaitsele viidates juurdepääsu avalikule teabele liiga kergekäeliselt märkega „asutusesiseseks kasutuseks“. Ametnikud on jäetud normide tõlgendamisel ja rakendamisel üksi, mistõttu piiratakse juurdepääsu igaks juhuks, et pärast ei tekiks mingit jama.
Eesti pensionisüsteemi sammaste loogika on viimaste reformidega paigast nihkunud. Nüüdselt ülekaalukalt esimese sambale toetuv süsteem ei paku piisavat asendussissetulekut. Seetõttu vajab pensionisüsteem ülevaatamist ning selgemat ja ausamat eesmärgistamist.
Riigi kogutud andmed peaksid võimaldama paremaid otsuseid ja läbipaistvamat riigivalitsemist. Tegelikkuses loob üha keerukam andmekaitseõigus koos kasvava andmehulgaga ametnike jaoks sasipuntra, mis on hakanud takistama andmete kasutamist ja ligipääsetavust. Vajalik on vähendada üksiku ametniku isiklikku vastutust andmeõiguse tõlgendamisel ja andmetele juurdepääsu võimaldamisel.
Tudengite jaoks on kõrghariduses süvenemas nõiaring, sest hinnatõus kasvatab järsult elamiskulusid ning nende katmiseks tuleb tööle minna, aga tasuta õppida saab vaid täisajaga. Ulatuslikult tuleks remontida konkurentsivõimetut õppelaenu, vähemalt kahekordistades maksimumsumma ning muutes põhjalikult intressipoliitikat.
Kogumispensioni II sammas saab tänavu suvel 20-aastaseks ja hetkel loodab kogutud rahast pensionipõlves tuge saada 520 000 inimest. Kokku on Eesti inimesed II sambasse paigutanud 4 miljardit eurot. Kui algselt oli teine sammas mõeldud kohustusliku ja kolmas sammas vabatahtliku pensionikindlustusega, siis mulluse pensionireformiga on süsteem muutunud ähmaseks.
Kogu maailmas on praegune kõrgharidusmudel põhimõtteliselt oma aja ära elanud. Sotsiaalne ja majanduslik keskkond muutub niisuguse kiirusega, et valdavalt ainult tööturu tänastele vajadustele orienteeritud õppekavad on avamisest esimeste lõpetajateni jõudmisel enamasti juba ajast maha jäänud. Olukorda Eesti kõrghariduses aitaks parandada ka loobumine nominaalajaga lõpetamisest kui kvaliteedi kriteeriumist, sest see tegelikult ei osuta mitte õppeprotsessi efektiivsusele, vaid ülikooli valmidusele anda välja tegelike teadmiste ja oskustega katmata diplomeid.
Eesti maksusüsteem sai põhimõtteliselt valmis 2000. aastate alguses, kui kehtestati toona maailmas ainulaadne ettevõtte tulumaks, mida tuleb maksta üksnes ettevõttest välja võetud tulult. Lisades sellele Euroopa Liidu kontekstis madala maksukoormuse (33%, EL riikide keskmine on 41%) ning maksusüsteemi lihtsuse (Eestis moodustavad maksuerandid vaid 1% SKP-st, mis on Euroopa Liidu madalaim näitaja, näiteks Soomes on see 12% SKP-st), saame tulemuseks süsteemi, mis juba aastaid püsib rahvusvahelise maksukonkurentsi edetabeli tipus.