Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Kõrghariduse tulevik
Kõrgharidus seisab suurte muutuste lävel. Tööturg on tehnoloogilisest arengust, aga ka demograafilistest ja sotsiaalsetest muutustest tingituna kiiresti teisenemas. Enam ei piisa õppimise koondamisest elukaare algusse ning õppimise ja töötamise perioodid vahelduvad pidevalt.
Kasutusele on tulnud täppisõppe (just-in-time learning) mõiste ehk tähtis on võimalus omandada konkreetseid oskusi parajasti siis, kui vajadus nende järele esile kerkib. Kõrghariduses teevad ilma mikro- ja nanokraadid ja muud erinevad “haridusampsud” ning kasvab küpses eas õppijate osakaal. Sellel on ka järelmid hariduse rahastamissüsteemile – kuidas tagada, et inimestel oleks võimalik tööelust aegajalt välja astuda, et teadmisi-oskusi arendada? Mitmetes riikides arutletakse niinimetatud “elukontode” (life accounts) üle, kuhu koguneks osa inimeste makstud maksudest ning seda raha saaks kasutada hariduskulude katmiseks.
Harjumuspärane kõrgharidus on jaotatud erialadeks, samal ajal kui tööturg nõuab järjest rohkem erialade omavahelist sidumist ning tugevaid üldoskusi. Traditsioonilises kraadiõppes pakutakse laia ringi erialaga haakuvaid teadmisi ja oskusi, mida õppijal võib kunagi vaja minna, aga ei pruugi. Tööandjate silmis kipub kraadiõppe väärtus langema ning kraadiõppesse astumine on õppija vaatenurgast seetõttu järjest vähem atraktiivne ajakasutus.
Kas ja kuidas sellises olukorras traditsioonilise kraadiõppe väärtust ja tähendust säilitada? Kas kõrgharidust saaks algosadeks lahutada ja iga õppija soove ja võimeid arvestades individuaalseks tervikuks taas kokku panna? Tuues analoogia muusikatööstusest – ühe muusikapala kuulamiseks ei pea enam ammu ostma tervet heliplaati ning seda saab voogedastusplatvormil (nt Spotify) hõlpsasti kombineerida hoopis teiste artistide lugudega. Mida sellised arengud kõrghariduses tähendaksid koolile, õppijale ja kõrghariduse rahastamisele?
Siin-seal maailmas on esile kerkinud kõrghariduse pakkujaid, kes seovad hariduse eest maksmise õppija hilisema edukusega tööturul. Üliõpilane maksab koolile oma õpingute eest pärast seda, kui ta on leidnud piisavalt tasuva töö. Kui piisavalt tasuvat tööd ei leia, pole ka tagasimakse kohustust. Platvormi-tüüpi ärimudelid koos vaba juurdepääsuga e-kursustega (MOOC) on jõudmas ka kõrgharidusse. Ülikooli kujunemine platvormiks võib tulevikus tähendada näiteks seda, et ülikooli brändi all õpetavad eraturu osapooled, kelle pakutav vastab ülikooli kvaliteeditasemele. Ülikooli põhiteenuseks oleks seega kvaliteediläve seadmine ja sellele vastavuse hindamine, mitte enam õpetamine.
Uurimissuuna kesksed küsimused on:
• Millised muudatused võivad kõrgharidust ees oodata maailmas ja Eestis? Mida need arengud tähendaksid majandusele, kõrgkoolile ja inimesele?
• Kuidas peaks muutuma kõrghariduse rahastamispõhimõtted, arvestades kõrghariduse erinevaid võimalikke arengusuundumusi?
Uurimissuunaga seotud inimesed
Uurimissuuna juht
Uku Varblane
Arenguseire Keskuse uuringute juht Uurimissuunaga seotud uudised
-
07.08 2022Tea Danilov: Kõrghariduse rahamuret lahendades on unustatud õppelaen
Tudengite jaoks on kõrghariduses süvenemas nõiaring, sest hinnatõus kasvatab järsult elamiskulusid ning nende katmiseks tuleb tööle minna, aga tasuta õppida saab vaid täisajaga. Ulatuslikult tuleks remontida konkurentsivõimetut õppelaenu, vähemalt kahekordistades maksimumsumma ning muutes põhjalikult intressipoliitikat.
Uurimissuunaga seotud videod
8. juunil 2022 tutvustas Arenguseire Keskus raportit “Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035”.
Seotud üritused
Seminaril käsitletakse peamiseid kõrghariduse rahastamise suundumusi Euroopa riikides. Kuidas suhestub nende trendidega Eesti kõrgharidusõppe rahastamine? Mida on Eestil võimalik teiste riikide kogemusest õppida?