Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Õpetajate järelkasvu tulevik
Eesti õpetajaskond vananeb: kui aastal 2005 olid 20% üldhariduskoolide õpetajatest üle 55 aasta vanad, siis aastaks 2015 oli see näitaja juba 28% ning aastaks 2021 koguni 34% (Statistikaamet 2022). Eriti terav on õpetajate nappus reaal- ja loodusteadustes. Nimelt, iga viies matemaatika-, keemia-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja ning iga neljas füüsikaõpetaja on 60-aastane või vanem (Sihtasutus Kutsekoda 2018). Sealjuures suuremate linnade koolides on õpetajaskond keskmiselt noorem kui maapiirkondades (HTM 2022).
Alustavad õpetajad ei jää kooli püsima: alustavatest õpetajatest on kolme koolis töötatud aasta järel töölt lahkunud lausa kolmandik. Samas nähakse seda ka uuema generatsiooni tööturualase käitumise trendina – sage töökohtade ja karjääri vahetus (Rootalu 2022). Muutunud on ka õpilaste profiil – järjest enam tuuakse uuringutes esile, kuidas töötasudest suurem põhjus, miks alustavad õpetajad koolidest lahkuvad, on tunnikliima (distsipliiniprobleemid) ja liigkriitilised lapsevanemad (Salu 2018).
Poliitilisel tasandil on õpetajate järelkasvu probleemist küll räägitud, kuid peamiselt vaid läbi madalate töötasude fookuse (Riigikogu OTRK 19.11.2020). Pilt on aga oluliselt rikkalikum – see, kuidas me õpetaja ametist räägime, samuti katmata poliitilised lubadused kujundavad suuresti selle ameti maine ja inimeste soovi seda ametit omandada. Tähtis on ka sammu pidamine laiemate tööturuarengutega, näiteks paindlikumad töösuhted tööampsude ja lühiajaliselt töötavate kolleegide näol. Strateegiliselt oluline on ka regionaalpoliitiline vaade õpetajate järelkasvule – vajadus koolivõrku korrastada, arvestades õpilaste arvu ja elanikkonna paiknemise muutusi (Praxis 2014, HTM 2022).
Üleminek täielikult eestikeelsele haridussüsteemile teravdab õpetajate nappuse probleemi, seejuures tuleb arvestada Ukraina põgenike jätkuva sisserändega, kes vähemalt esialgu eesti keelt ei valda. Kasvab vajadus ingliskeelsete üldhariduskoolide järele, toetamaks siin töötavaid ja elavaid välismaalasi.
Oluline küsimus on ka see, kui palju ressurssi aitaks kokku hoida hea andmete kättesaadavus ja kasutatavus õpilase ja õpetajate kohta. Kuigi COVID-19 kriisi ajal tehti hariduse digitaliseerimises suuri edusamme, ei puudutanud see kuigivõrd haridusandmete kogumist ja kasutamist, ega ka andmete kvaliteeti. Analüüsida tuleb ka seda, kuivõrd tsentraalselt hea kvaliteediga digiõppematerjalide loomine aitaks ühtlustada õppe regionaalset kvaliteeti ning leevendada õpetajate nappust.
Uurimissuunas käsitletakse seniseid trende ja erinevaid võimalikke edasisi arengusuundi, samuti põhimõttelisi poliitilisi valikuid eelnimetatud teemades. Tuuakse esile kesksed määramatused ja võtmetegurid, millest sõltub õpetajate järelkasv Eestis aastani 2040.
Uurimissuuna kesksed küsimused on:
- Millised on õpetajate vajadust mõjutavad tegurid (nt piirkondlik demograafia, muutused õpetaja ja õpilase kontaktis jne) ja nende edasise arengu väljavaated?
- Millised on võimalikud arengud õpetaja karjäärimudelis?
- Millised on täielikult eesti õppekeelele ülemineku järelmid õpetajate järelkasvule ja vajadusele?
- Millised on õpetajate järelkasvu võimalikud arvulised stsenaariumid aastani 2040?
Uurimissuunaga seotud inimesed
Uurimissuuna juht
Eneli Kindsiko, PhD
Arenguseire Keskuse ekspert Uurimissuunaga seotud uudised
-
27.03 2024Pikksilm: Kuidas tagada edukas üleminek eesti õppekeelele?
Eesti õppekeelele üleminekule tõenduspõhiselt lähenedes tuleks määrata kõigile endistes venekeelsetes koolides töötavatele kvalifikatsiooninõudeid täitvatele õpetajatele kõrgem palk, tagada tsentraalselt hästi korraldatud arvutitugi kõikidele koolidele, laiendada alustava õpetaja mentorlust ning kaaluda õpetajate ja algkooli astujate „turu“ tsentraalset korraldamist, kirjutavad Tallinna Ülikooli dotsent Triin Lauri ja EBSi professor Kaire Põder Arenguseire Keskuse väljaandes „Pikksilm“.
Seotud üritused
Arenguseire Keskus tutvustas 17. novembril raportit “Õpetajate järelkasvu tulevik”, mis annab ülevaate Eesti koolivõrgu ning õpetajate järelkasvu tulevikuväljavaadetest ja väljakutsetest.
2040. aastal on Eestis kooliealisi lapsi ligikaudu kümme protsenti tänasest vähem, aga Tallinna ja Tartu linnapiirkondades on neid arvatavasti praegusest hoopis rohkem. Tavaliseks on saanud õppekeelest erinev kodune keel, hariduslikud erivajadused ja perede väga erinev sotsiaalmajanduslik taust. Õpetajatel on tulnud kohaneda sellega, et õpilased kasutavad kodutöödes tehisaru abi. Eesti koolides on kõrvuti töötamas viis õpetajate generatsiooni, igaüks oma väärtuste ja ootustega nii töökeskkonnale, tööhüvedele kui ka karjäärimudelile.
Eesti koole ei saa panna ühte patta. Meil on maakoole ja linnakoole, selektiivse vastuvõtuga ja „koolitame kõiki“ koole, suuri ja väikeseid, kasvavates ja kahanevates asulates, väiksema ja suurema hulga hariduslike erivajadustega õpilastega. On renoveeritud või uusi põhikoole, ent ka amortiseeruvaid nõukogudeaegseid koolimaju. On koole, kus on ülekaalus pensioniealised õpetajad, on ka koole, kus õpetajate keskmine vanus on kõigest 30 ringis. On koole, kus kvalifikatsiooniga õpetajaid on ligi 100%, ent on ka koole, kus neid on pelk kolmandik. On koole, kus õpetajal on klassis alla viie õpilase, ent on ka koole, kus õpetajal tuleb korraga hallata üle 20 õpilase.