Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Õpetajate järelkasvu tulevik
Eesti õpetajaskond vananeb: kui aastal 2005 olid 20% üldhariduskoolide õpetajatest üle 55 aasta vanad, siis aastaks 2015 oli see näitaja juba 28% ning aastaks 2021 koguni 34% (Statistikaamet 2022). Eriti terav on õpetajate nappus reaal- ja loodusteadustes. Nimelt, iga viies matemaatika-, keemia-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja ning iga neljas füüsikaõpetaja on 60-aastane või vanem (Sihtasutus Kutsekoda 2018). Sealjuures suuremate linnade koolides on õpetajaskond keskmiselt noorem kui maapiirkondades (HTM 2022).
Alustavad õpetajad ei jää kooli püsima: alustavatest õpetajatest on kolme koolis töötatud aasta järel töölt lahkunud lausa kolmandik. Samas nähakse seda ka uuema generatsiooni tööturualase käitumise trendina – sage töökohtade ja karjääri vahetus (Rootalu 2022). Muutunud on ka õpilaste profiil – järjest enam tuuakse uuringutes esile, kuidas töötasudest suurem põhjus, miks alustavad õpetajad koolidest lahkuvad, on tunnikliima (distsipliiniprobleemid) ja liigkriitilised lapsevanemad (Salu 2018).
Poliitilisel tasandil on õpetajate järelkasvu probleemist küll räägitud, kuid peamiselt vaid läbi madalate töötasude fookuse (Riigikogu OTRK 19.11.2020). Pilt on aga oluliselt rikkalikum – see, kuidas me õpetaja ametist räägime, samuti katmata poliitilised lubadused kujundavad suuresti selle ameti maine ja inimeste soovi seda ametit omandada. Tähtis on ka sammu pidamine laiemate tööturuarengutega, näiteks paindlikumad töösuhted tööampsude ja lühiajaliselt töötavate kolleegide näol. Strateegiliselt oluline on ka regionaalpoliitiline vaade õpetajate järelkasvule – vajadus koolivõrku korrastada, arvestades õpilaste arvu ja elanikkonna paiknemise muutusi (Praxis 2014, HTM 2022).
Üleminek täielikult eestikeelsele haridussüsteemile teravdab õpetajate nappuse probleemi, seejuures tuleb arvestada Ukraina põgenike jätkuva sisserändega, kes vähemalt esialgu eesti keelt ei valda. Kasvab vajadus ingliskeelsete üldhariduskoolide järele, toetamaks siin töötavaid ja elavaid välismaalasi.
Oluline küsimus on ka see, kui palju ressurssi aitaks kokku hoida hea andmete kättesaadavus ja kasutatavus õpilase ja õpetajate kohta. Kuigi COVID-19 kriisi ajal tehti hariduse digitaliseerimises suuri edusamme, ei puudutanud see kuigivõrd haridusandmete kogumist ja kasutamist, ega ka andmete kvaliteeti. Analüüsida tuleb ka seda, kuivõrd tsentraalselt hea kvaliteediga digiõppematerjalide loomine aitaks ühtlustada õppe regionaalset kvaliteeti ning leevendada õpetajate nappust.
Uurimissuunas käsitletakse seniseid trende ja erinevaid võimalikke edasisi arengusuundi, samuti põhimõttelisi poliitilisi valikuid eelnimetatud teemades. Tuuakse esile kesksed määramatused ja võtmetegurid, millest sõltub õpetajate järelkasv Eestis aastani 2040.
Uurimissuuna kesksed küsimused on:
- Millised on õpetajate vajadust mõjutavad tegurid (nt piirkondlik demograafia, muutused õpetaja ja õpilase kontaktis jne) ja nende edasise arengu väljavaated?
- Millised on võimalikud arengud õpetaja karjäärimudelis?
- Millised on täielikult eesti õppekeelele ülemineku järelmid õpetajate järelkasvule ja vajadusele?
- Millised on õpetajate järelkasvu võimalikud arvulised stsenaariumid aastani 2040?
Uurimissuunaga seotud inimesed
Uurimissuuna juht
Eneli Kindsiko, PhD
Arenguseire Keskuse ekspert Uurimissuunaga seotud uudised
-
29.10 2024Vaata järele! Seminar “Kas Eestis on süvenemas hariduslik ebavõrdsus?24. oktoobril toimus Eesti Koostöö Kogu, Arenguseire Keskuse ja Noored Kooli ühisseminar „Kas Eestis on süvenemas hariduslik ebavõrdsus?“, kus arutleti nii üldharidusliku ebavõrdsuse kui ka huviharidusliku ebavõrdsuse üle. Arenguseire Keskuse ekspert ja Eesti inimarengu aruande 2026 peatoimetaja Eneli Kindsiko esitles seminaril esmakordselt huvihariduse näitajaid, millest selgus, et enim osalevad huvihariduses jõukamate perede lapsed.
Seotud üritused
Oleme Eestis aastaid uhked olnud oma laste suurepäraste tulemuste üle PISA testides, mis näitavad meie haridussüsteemi tugevat taset rahvusvahelises võrdluses. Kuid samal ajal näitavad kohalikud andmed murettekitavat trendi: lapse edukus, näiteks matemaatika riigieksamil, on tugevalt seotud pere majandusliku taustaga, eriti ema sissetulekuga.
Eesti paistab maailmas silma tublidusega PISA testides. Euroopa riikide lõikes on meie kulud haridusele osakaaluna SKP-st ühed suurimad, ka koolis käidud aastate poolest oleme üsna inimarengu indeksi tipus ehk 6. kohal, ent miskipärast ei kandu need head haridusnäitajad meie tervisesse ega ka riigi rikkusesse. Keskmise eluea poolest oleme rahvusvahelises võrdluses 42. kohal, sissetulekute arvestuses 40. kohal.
Arenguseire Keskus tutvustas 17. novembril raportit “Õpetajate järelkasvu tulevik”, mis annab ülevaate Eesti koolivõrgu ning õpetajate järelkasvu tulevikuväljavaadetest ja väljakutsetest.