Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Personaalriigi tulevik
Avalikke teenuseid saab isikupärastada ja efektiivsemaks muuta, rakendades tehisaru võimekusi avaliku sektori valduses olevatele andmetele. Enamasti eeldab see ühiskonna eri sektoritest, nagu tervishoid, haridus, tööhõive või varaline olukord, pärit andmete omavahelist integreerimist ehk ristkasutust.
Näiteks pakutaks eakatele inimestele personaliseeritud tervishoiuteenuseid, mis põhinevad nende terviseajalool ja elustiilil, samas kui noortele pakutaks haridus- ja karjäärinõustamist, mis on suunatud nende isiklikele huvidele ja õpingutes ilmnenud tugevustele. Sotsiaalhoolekandes saab tuvastada erinevaid riskigruppe, sealhulgas töötus- või vaesusriski sattumist ja pakkuda õigeaegselt asjakohaseid teenuseid. Hariduses on võimalik luua personaliseeritud õppekavasid ja kohandatud õppematerjale, mis vastavad õpilaste individuaalsetele õppimise eelistustele ja varasematele akadeemilistele tulemustele. Tervishoius võib tehisaru analüüsida patsiendi varasemat terviseajalugu, geneetilist profiili ja elustiili, et ennustada terviseriske ja soovitada konkreetseid ennetavaid meetmeid.
Personaalriigi idee ei tähenda seega pelgalt automatiseerimist, digiteenuse kasutajasõbralikku disaini ja ühtseid digiväravaid (nt riik.ee), vaid sunnib läbi mõtlema ka teenuste-toetuste aluspõhimõtteid ning seda, milliseid uusi põhimõttelisi võimalusi digitehnoloogia teenuste paindlikumaks osutamiseks pakub. Asjakohane on ka analüüsida, kuidas saaks tehisaru rakendada sissetulekust ja varalisest seisust sõltuvate toetuste-teenuste automatiseerimiseks ehk inimeste vabastamiseks oma kulude ja tulude tõendamise kohustusest. See võib avada võimalusi sissetulekust sõltuvate toetuste-teenuste osakaalu suurendamiseks universaalsete arvelt ja seeläbi riigi rahakasutuse efektiivsuse kasvuks.
Personaalriigi ehk digitaalse heaoluriigi küsimus on seega lahutamatult seotud küsimustega, millistel põhimõtetel me edasist digiarengut näha soovime, sealhulgas kuidas ühendada andmete ristkasutuse vajadus privaatsusriive ärahoidmisega, kui ka sellega, milline on Eesti kui heaoluriigi pikk visioon.
Eelnevast tulenevalt püstitatakse uurimissuunas järgmised kesksed küsimused:
- Milline on Eesti kui personaalse riigi tulevik: millised kesksed valikud on seotud andmepõhise personaliseerimisega? Näiteks vajaduspõhised vs universaalsed teenused ja toetused; riskide hindamisel põhinev ennetus vs tagajärgede leevendamine.
- Millistes sotsiaal- ja haridusvaldkonna teenustes oleks suurim andmepõhise personaliseerimise potentsiaal? Milles see avalduks?
- Kuidas mõjutaks valitud teenuste andmepõhine personaliseerimine inimeste ja riigi tulusid ja kulusid?
Uurimissuunaga seotud materjalid
Uurimissuunaga seotud inimesed
Kontakt
Tea Danilov
Arenguseire Keskuse juhataja Uurimissuuna juht
Kaupo Koppel
Arenguseire Keskuse ekspert Uurimissuunaga seotud uudised
-
12.09 2024Arenguseire Keskus tõi välja toetuste vajaduspõhiseks muutmise mõju vaesusele ja ebavõrdsusele
Arenguseire Keskus avaldas tänases lühiraportis “Sissetulekust sõltuvate sotsiaaltoetuste mõju riigieelarvele, vaesusele ja ebavõrdsusele” valiku erinevaid võimalusi kehtivate sotsiaalvaldkonna toetuste sidumiseks inimeste sissetulekutega, analüüsides muudatuste mõju vaesusele, ebavõrdsusele ning riigieelarvele.
-
19.03 2024
Seotud üritused
Eesti koolisüsteem seisab murranguliste arengute lävel − digitehnoloogiate ja tehisaru areng on jõudnud nii kaugele, et meil avaneb võimalus õpet õpilase järgi kohandada. Andmepõhised digirakendused võimaldavad õpilase taset jooksvalt hinnata, koostada tema tugevustele ja nõrkustele täpselt vastavaid ülesandeid ja harjutusi, valida sobiv õppetempo. Samal ajal hindab rakendus õppija edusamme ja edastab õpetajale väärtuslikku tagasisidet.
Eesti inimestel on ootus, et riigi toetused oleksid kujundatud ja pakutud lähtudes inimese vajadustest. Eesti kui digiriigi järgmine suurem ülesandepüstitus on nutikate andmelahenduste ja tehisintellekti abil inimesekesksete toetuste pakkumine.
COVID-19 kriis on kiirendanud harjumuspäraste töötegemise viiside ümberkujunemist ja tööturu kihistumist, mis vähendab töötaja sotsiaalkaitset. Virtuaalsem ja globaalsem töö on toonud kaasa traditsioonilise töösuhte vähenemise ning uued töövormid. Platvormitöö, virtuaalne töö, digitaalnomaadid, iseendale tööandjad ja iseseisvad lepingupartnerid – neid kõiki ühendab töötegija vastutuse ja riskide kasv ning auklik sotsiaalkaitse.