Pikaajalise hoolduse tulevik

Eesti elanike oodatav eluiga on viimaste kümnenditega märgatavalt pikenenud, ent tervena elatud aastate hulk ei ole samaväärselt kasvanud, seetõttu on abivajavate inimeste arv suurenenud. Oodatava eluea jätkuva pikenemisega kaasneb abivajavate inimeste arvu kasv. Kui lisada madal sündimus, on eriti jõudsalt kasvamas abivajajate ja töövõimeliste suhtarv. Suurenenud mobiilsuse tulemusena ei ela lapsed enam oma vanemate lähedal ning madala sündimuse taustal pole paljudel inimestel lapsi, kes saaksid neid aidata. Seetõttu suureneb institutsionaliseeritud abivajadus tulevikus olulisel määral.

Vastutus pikaajalise hoolduse eest jaguneb Eestis riigi, kohalike omavalitsuste ja abivajajate lähedaste vahel. Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on avaliku sektori eelarvest finantseeritava abi osa Eestis väike. Suur osa tasust jääb abivajaja enda ja lähedaste kanda. Ehkki abivajavate inimeste hulk on suur, ei ole planeeritav, kas ja millal elukaare jooksul abitus tekib. Üldjuhul võivad just elu viimastel aastatel abile kuluvad summad olla märkimisväärsed. Pensionisüsteem saab siin aidata, kuid ei lahenda pikaajalise hooldusega seotud probleeme. Lisaks vajab hulk nooremaid puudega inimesi püsivat abi kogu oma eluteel ning nendel puudub võimalus vajalikke vahendeid koguda.

Käesoleva uurimissuuna eesmärk on mõista pikaajalise hoolduse vajadust praegu ja tulevikus ning pakkuda välja võimalusi toetamaks abivajajaid nende elukvaliteedi hoidmisel, lahendades nii igapäevaelu kui ka kulude finantseerimist puudutavaid praktilisi küsimusi.

Töö raames kaardistatakse praeguste ja tulevaste abivajajate vajadused, arvestades olulisi trende rahvastikus, tervises ning sotsiaalsüsteemis. Peaeesmärk on dokumenteerida praegune vajadus abi järele ühiskondlikust vaatest ja selgitada, kui palju võib meil olla abivajajaid edaspidi. Oluline on indiviidipõhine vaade, et näha milliste probleemidega on tõenäoline tulevikus silmitsi seista ning millist abi on vaja. Samuti uuritakse erinevaid viise hooldusvajaduse tekkimise ennetamiseks, sealhulgas tervete eluviiside propageerimist ning endaga hakkamasaamise toetamist.

Hoolduse korraldamisel on võimalikud nii formaliseeritud ja institutsionaliseeritud lähenemised kui ka mitteformaalsed süsteemid, kus abi annavad lähedased või vabatahtlikud. Lisaks pakub tehnoloogia areng uusi võimalusi. Analüüsimist vajab, millistel praegu olemasolevatel tehnoloogiatel on potentsiaali mõjutada meie toimetulekut tulevikus ja millised on vajalikud tingimused, et tehnoloogia leiaks sobivat kasutust.

Abiandmine vajab ressursse ning seetõttu pakutakse töös välja rahastuse võimalusi ning kaalutakse nende eeliseid ja puuduseid. Arutletakse erakindlustuse, riikliku kindlustuse ja erinevate maksude üle, samuti inimese enda vastutuse üle. Jätkusuutlike finantseerimislahenduste kaardistamisel eristatakse kapitaliseeritud süsteeme ja jooksvalt finantseeritud (pay-as-you-go) lahendusi.

03.11.2021 Raport

Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035

Loe kokkuvõtet Laadi alla PDF (10 MB)